pühapäev, 28. detsember 2008

Closing remarks

Eesti elu ja soovid on mind sõbralikult enesesse neelanud ja seetõttu pole jõudnud siia tükk aega midagi kirjutada. Olen viimase kahe nädala jooksul tegelenud peamiselt pere ja sõpradega taaskohtumisega ning igasuguste väikeste asjade ärategemisega.

Ameerikast:
Pittsburghis NY bussi oodates sain sain tuttavaks ühe intelligentse üliõpilase Theodore Dasheriga, ning kogu aja mis New Yorkis olin, jalutasin koos temaga (tal oli ka kaart, mis muutis kõike lihtsamaks). mängisin Central Parkis oma tiibadega vilepilli, vestlesin ühe politseinikuga, kes rääkis mulle nalja (A man goes to a psychiatrist and says I have this problem, I wash my
hands too much, tell me what should I do? The psychiatrist looks at him and says: stop it.)
, sõin tänavalt ostetud röstitud kastaneid ja käisin muuseumis, kus olid kaunid maalid (mõnel oli kujutatud väga ilusat valgust) ja pronkskujud. Nägin linna paar tundi.

Ameerika inimeste, ühiskonna ja kultuuri kohta kokkuvõtteks mõned mõtted ja arvamused:

Nad on siiralt sõbralikud.
Nende hulgas on rohkem ülekaalulisi ja süvausklikke (sh konservatiivsemaid) inimesi kui Eestis.
Nende "level of being casual" on niivõrd kõrge, et seda võib pidada pealiskaudsuseks või hooletuseks (ja mõnikord on see tõsi, mõnikord mitte).
Lisaks sõbralikkusele on nad ka lahkemad, abivalmimad ja avatumad kui Eestlased.
Nende ühiskonnas on paljud head asjad oluliselt populaarsemad kui siin (näiteks kõikvõimalik heategevus, ühiskondlikud organisatsioonid, mittesuitsetamine, töö väärtustamine), ja samas on nende riigis mitmed asjad palju halvemini organiseeritud (haridus, tervishoid jne).
Kuna elasin ülikoolilinnas, siis sattusin eriti heasse sotsiaalsesse fragmenti ning nägin vähem varjukülgi. Kuna võtsin eesmärgiks just amkultuuri mõistmise läbi inimeste, keda tunnen, siis tutvusin ameerikas inimestega intensiivselt, kokku võibolla umbes 200 inimesega (mis pole sugugi halb valim). Usun, et suhtlen nendest umbes 15ga ka tulevikus :)

Kui kellelgi on tekkinud küsimusi või kommentaare, siis see postitus siin on selleks õige koht :)
Kirjutan vähemalt ühe postituse veel, seega ärge veel siinset blogi unustage *smile*

kolmapäev, 17. detsember 2008

Morgantown-Pittsburgh-New York-Helsinki-Tallinn & Tartu

Eile oli tore õhtu - veetsin aega Leah'i ja tema näitlejatest sõpradega, mille käigus võitsin limbot tantsides kihlveoga 1$ *smirk*
Täna mängisin Morgantowni peatänaval, High Streetil natuke vilepilli.
õhtul sõidutab Christina mind Pittsburghi, kus asun ootama New Yorki bussi, mis väljub klo 23.15. Hommikul kella 8'ks jõuan New Yorki ja 9 tundi hiljem asun lennukiga kodu poole teele :)
Järgmised postitused tulevad siis tõenäoliselt Eestist.

Paar m6tet:
*Ma loodan, et siinne blog asendab osaliselt paljut korduvat sama jutu r44kimist tagasitulekul ;)
*Tahtsin oma vanemate koerale yhte spetsiifilist m4nguasja tuua, aga pole seda veel saanud, sest
haigestumine ja halb ilm on mind siinsest Wal-Martist ja suure valikuga poodidest 4ra l6iganud. Vaatan loomulikult ka teistes linnades ringi, aga kohvrite t6ttu on liiklemine ja igasugune ostmine oluliselt raskendatud... :/

P.S. Kui tulin, oli mul 9kg kohver ja seljakott. Praegune pagas on selline:
pehme beez kohver, ca 14 kg
hall k6va kohver, ca 13kg
(sh v4hemalt kilo "apple & cinnamon oatmeal" pakikesi, st kaeraputru ^_^ )
seljakott, alla 5kg.

esmaspäev, 15. detsember 2008

Kaks nädalat enne tagasitulekut & Kaks päeva enne tagasitulekut

Laupäeval (6. detsembril) läksin külla oma näitlejast sõbrale Nick Yurick'ile. Tal oli väike, lahedalt prahine ja paranoiline korter. Jõime rohelist teed ja improviseerisime erinevates lavakunsti vormides. Nick suudab päris hästi erinevate karakterite (eriti vanameeste) hääli järgi teha, näiteks lõunaosariiklastest kindraleid, pahandavaid vanemehi, Sarah Palin'it jne. Vahepeal tulid ukse taha mingid Nicki "sõbrad" (mingid tüübid, kes tahtsid, et ta nendega alkoholi jooks?) ja hakkasid sellele süstemaatiliselt kloppima, Nick aga jäi vaikseks ja varjus teise tuppa, suurendades toa paranoia-õhkkonda veelgi. Otsustasin, et tahaksin kindlasti teha paranoia-filmi sellisest väiksest segamini korterist ja selles varjuvast boheemlasest (visuaalia oleks inspireeritud ka filmist Pi).

Pühapäeval aga jäin haigeks (mu toanaaber Christian oli juba rohkem kui nädal aega bronhiidis), ning see haigus rikkus sisuliselt ära kogu mu eelviimase nädala (ja m6jus negatiivselt ka blogimisele). Oleksin tahtnud iga päev mägironimas, jõusaalis ja ujumas käia. Valutavale kurgule vaatamata sain hilja õhtul, pärast sõbralike sõnumite vahetamist kokku Leah'ga (vt. eelmist postitust, üks lahe näitleja), kohas nimega Buffalo Wild Wings. Key words of the night: bcall, rum, shots, royal, queen tiger, Estonian model

Siin muide väike fragment mu Directing klassi eksamist, milles kirjutasin jutustuse traditsioonilisest struktuurist:

Balance in the universe, and presence of protagonist (for example “Laura lived happily with her grandma…”) and antagonist (“in a dark forest, near the castle of Count Murderstein”), which might be also the embodiments of the opposing forces (“Laura was a very good girl, but she, and everybody else in the forest knew that the count was evil”) followed by an inciting incident (“…lived happily, until one day, her grandma became ill and Laura needed to pick some magical berries from the forest for her to get well”), the intensity of the story starts to rise, having rising action (“as she picked the berries, cutting them from the bushes, the forest became darker and darker, and she saw the evil count following her, becoming closer and closer…) resulting in conflict (“…until he caught up to her and shouted: “Give me your berries!””) and ending in climax, which might, as other parts of the story, contain also some reversals, or unexpected switches or shifts of roles/power/meaning/etc (“No! shouted Laura, and cut the count in half with the knife she had used to cut the magic berries from bushes. As she cut the count, a little lamb jumped out from inside of the Count’s stomach, and became Laura’s friend forever. From this time on, children would sometimes recite the poem “Laura had a little lamb”. After the coming of Christianity, the name of the girl in the poem was changed into “Mary”) ^__^

Järgneval nädalal olin suures osas haige ning tegelesin peamiselt sooja tee joomise, mediteerimise jm tervist taastavate tegevustega. Oli ka mitmeid rõõmustavaid ja põnevaid nüansse, näiteks täiesti ootamatult ja üksteisest sõltumatult Birgiti, Piia ja Kristiniga heade mõtete vahetamine.

Ühel päeval nägin sellist und:

Olin üpris põnevas maailmas, mis sisaldas nii koledat kui ilusat, ja seal oli ka mitmeid sõpru, nende hulgas Priidik. Aga ta kadus kuhugi ja keegi ei näinud teda enam. Samal ajal toideti ühes suures hoones, suure maasse kaevatud kaevulaadse anuma põhjas olevat punast massi (ja seal olevaid tibusid?) üksikute tibudega. Ootamatult kukkus aga toitja ise poti põhja, ning ta hävitati ja söödi kohe selles elava massi poolt ära. Kuna toitja oli suur ja paks, rikkus see elusmassi tasakaalu, ning sügavikust kerkis üles olend nimega Killer Bob. See meenutas õhus hõljuvat ning moondunud näo ja kohutava häälega inimpead (hääl meenutas natuke koledat häält, mida tegid piinatud inimkoletised kaunis ja väga heas filmis "Kafka"). Killer Bob hõljus kaevust välja ning lendas siis ulgudes inimestele ülilähedale, nii et need hirmust ja vastikustundest pea kõrvale pöörasid, kangestusid või põgenesid. Ka mina põgenesin Killer Bobi eest, ja leidsin õnneks ühe kõrvalise puu, millel olid ka trepiastmed. Põgenesin koos ühe hea sõbraga, kes võisid olla sina. Puu oli väga kõrge, soe, hämar ja turvaline. Ronisin kaua ning aeglaselt mööda puuredelit ülespoole ning hakkasin vaikselt aru saama, et see on eriline, hea puu. Viimaks jõudsin koos sõbraga puu latva ja nägin kohe suurt ja laia ruumi, mis moodustus ladva ümber olevatest okstest ja võrast. Võra kümbles kaunis ja rohekaskuldses valguses, seal oli tabamatult pehmeid helisid, rahu, soojust ja täiuslikkust. Ning võra keskel, jalad üle ääre, istus Priidik (ta oli seal koos mitme lähedasega). Neil oli seal ka rida väikseid armsaid potikesi, mis kindlasti midagi head sisaldasid. Sel hetkel kui üles jõudsin, kostusid puuladvas pehmed helid ning Priidik pöördus minu poole ja tegi käega laia zhesti, viidates kogu maailmale. Tema näol oli sõbralik ilme, mis ütles "nüüd saad aru, kus ma olnud olen." x)

Olen viimased neli päeva veetnud koos Leah'i ja tema ema Lisa'ga, Leah'i korteris. Leah'i ema Lisa on avatud, ergastunud isiksuse ja maailmavaatega - ta pole keskendunud rahale, sahmerdamisele, välimusele või muudele mõttelõksudele, mis inimesi "varitsevad", ja temaga on olnud päris hea vestelda. Ta tegeleb igasuguste asjadega, omab farmi (kus ta vahepeal laamasid kasvatas), teeb mingeid spiritual workshoppe ja tal on ka mingi infotehnoloogiaga seotud firma. Üks plaan on, et tuleksin millalgi tagasi ameerikasse ja töötaksin temaga mõnda aega koos, võibolla mingite enesearendamise workshoppidega vms. :)

Käesoleva blogi tulevikust:
Kavatsen siia lähipäevil veel paar sissekannet teha: kokkuvõtted USAst, kokkuvõtted siinsetest seiklustest ja inimestest, ning mõned märkmed mu enese kohta :)
Loodan lisada ka paar pilti ja muul viisil natuke blogi lihvida.

Siin on vaikne, keskendunud ja rahulik öö.
Maandun Eestis sel reedel, 19.detsembri hommikul kell 10.45.

P.S.
Nii mu siin lavastatud näidend ("Visiting dad") kui ka kohalikus paljunduskeskuses välja antud raamat ("Short Stories and Graphic Art") osutusid väga edukaks ning olen nendega igati rahul. Directing klassi professor ütles, et soovitab mõningaid mu siin kirjutatud näidendeid oma õpilastele lavastamiseks, ning Playwriting'u professori (kes samuti mu raamatu ostis) andis mulle portsu enda kirjutatud näidendeid Eesti keelde tõlkimiseks ja edasiseks koostööks =)

laupäev, 6. detsember 2008

Watch the skies

Eile õhtul läksin house party'le, kus olid peamiselt näitlejad Creative Arts Center'ist. Sõpradest olid seal Nick Yurick ja Megan Massie (Megan oli näitleja ka mu lavastuses "Visiting Dad"). Kuna seal olid ka ühe tüdruku vanemad, siis oli kõik alguses kuidagi väga korralik ja vaoshoitud. Ma rüüpasin vaikselt natuke kakao + alkoholi kokteili.
Pidutsejad asusid mängima mingit kaartide & joomise mängu (drinking game'id on siin üsna populaarsed, tundub), millest mina tagasihoidlikult loobusin.
Parajal hetkel esinesin seltskonnale oma vastvalminud monoloogi/lühinäidengia "Yesterday, I was at a party. Heroic adventures of a young man" mis kõigi poolt hästi vastu võeti ^_^
Hiljem tulis peole veel Skott ja igati lahe ja intelligentne tydruk Leah.

öösel nägin sellist und.
Sõitsime Megan'iga kuskil metsaval lookleval teel kodu poole, kui kuulsime selja tagant lähenevat sirinat. See oli uskumatult tihe parv linde ja putukaid, kes meist lainena üle lendasid. Hakkasin kahtlustama, et nad põgenevad metsatulekahju eest ja vaatasin selja taha - ja nägingi kaugel puude vahel põlevat tuld. Meie auto oli kuhugi kadunud ning proovisime kiirel sammul edasi liikuda, aga unedele iseloomulikult oli jalad rasked ja justkui vajusid porri. Samas ei tundnud ma sugugi muret ja olin kindel, et kõik läheb hästi. Mõne aja pärast sattusime kokku ühe vana külamehega, kellel oli vanker ja hobune, ning kes meid "lapsi" peale võttis.

Hiljem olime mereäärses majas. Rand oli kohe maja juures ja üpris sopane. Oli õhtu, ja taevas oli tumesinine ning heledate pilvedega. äkitselt avastasin, et ühe pilve sees oli suur, ilus ja futuristlik vilkuvate tulukestega loss. Võtsin Kadri Bankilt laenatud fotoka ja hakkasin taevast pildistama. Taeva sinapimedusest avastasin ka teisi põnevaid ehitisi. Oli suuri lendavaid laevu, vaevumärgatavaid hiiglaslikke kilpkonni, ja teisi kauneid hiiglaslikke asjandusi. Enamik neist olid taevatoonides tumesinised või hallid ning heledate tulukestega.
Une lõpus maandus üks taevaolendite laev randa, ning sealt väljus paar olendit. Mina ja Megan saime nendega väga hästi läbi. Enne kui nad ära hakkasid minema, palusin ma neil meile midagi anda - mingit kasutut prahti nende laevast või muid mittevajalikke jubinaid, et saaksime neid analüüsida ja ehk ka teaduses uusi läbimurdeid teha. Sellega oli aga mingi probleem, ja olend seletas, et need esemed ei püsiks. Oma sõnade illustreerimiseks viskas ta rannale suure läikiva plaadi, mis peatselt pehmeks vajus ja ära kadus. Olend sõitis tagasi taevasse.
Selline uni oli ^_^

reede, 5. detsember 2008

Pikkade juustega uni

N4gin unes, et mul olid pikad (ulatusid 6lgadest allapoole) ja oranzikad juuksed. Vaatasin ennast peeglist ja imestasin :)
Seiklesin (yksi ja koos Priidikuga) kuskil syrrealistlikus linnas - valla olid p44senud k6iksugused kummalised syrrealistlikud loomad (lisaks kummalistele ka m6ned ninasarvikud, lambad, koerad, jt) ning hooldekodut4is hulle ning erinevaid vaimse puudega inimesi. Lisaks kohtasin unes Kaidit (kes oli igati yliarmas ja hea) ja oma isa, kes proovis linnas toimuvat kaost kuidagi ohjeldada.

Vahepeal s6idutas mind linnas ringi yks naine, kes osutus hiljem feng-shui, tai-chi & ayurveda
masteriks. K6ik oli tore, kuni yhel hetkel oli mingi probleem, mille vastu pidi aitama traditsiooniline ayurveda ravim, mis sisaldas ka uhmris peenestatud plii-, raua- ja vasemaaki
(vt ka http://en.wikipedia.org/wiki/Ayurveda#Safety_Concerns . V4ike vahepala & kommentaar: ayurveda erinevatele headele omadustele vaatamata ei tasu p4ris hooletu ka olla). Otsustasime Priidikuga seda ravimit mitte tarvitada aga naine ise s6i seda kraami kyll. J4rgmisel p4eval oli naine kadunud ning tema 6pilased andsid vihjeid, mille p6hjal v6is j4reldada et ta on kas surnud v6i siis ei soovi meiega enam kohtuda *smirk*
Kokkuv6ttes oli igati hea uni ja s6pru on alati tore n4ha ^_^

teisipäev, 2. detsember 2008

Picture in your head & ökoloogia

Jätan selle Reisikassi (mille Lee kunagi välja pakkus) materiaalselt välja joonistamata ja proovin pilti edasi anda sõnadega (sest pilt on mul peas olemas) ja piltide sõnadesse vormimine on täiesti omaette huvitav tegevus *smile*

Niisiis:

Ta on enamvähem inimese kehaehitusega & inimlike joontega kassipeaga ning me näeme teda profiilis. Karv on tal valge ja üsna tuustis ja sakkis. Ta istub ühe suure, sinise ja kulunud reisikohvri peal ning on ettepoole kallutatud kehaga, näol uudishimulik ilme. Pilt on joonistatud harilikuga, seejärel on piirjooni musta pastakaga täiendatud ning kass kergelt räpaseks ja kohver tuhmsiniseks värvitud. Kohvril on metallnurgad. Pärast valmimist on pilt skännitud arvutisse ja sellele on lisatud varje ja läiget (näiteks võivad läikida metallist kohvrinurgad). Pildi taustaks on soe, kergelt oranzikas kollane valgus.

Nüüd on see pilt siis siinse teksti lugejatel (loodetavasti ka Leel) peas olemas, ilma seda kõike paberile panemata :)

P.S.
Kui pildil oli midagi viga vms. siis võime kõik vähemalt rõõmustada selle puu üle, kes siinse pildi mittemateriaalsuse tõttu ellu jäi - kui oleksin joonistanud paberile, siis oleks see sündinud ju tänu sellele, et paberi saamiseks notiti üks maha. Yaay! Nii hea et tööstus, mis tellib metsaraiumisfirmalt paberi tootmiseks puid, vajab ühe paberilehe võrra vähem toormaterjali ja selle tõttu jääb kusagil keegi ellu...

P.P.S.
Loe mu lühikest temaatilist teksti "kõik mis elab, tajub".