Nägin unes, et Priit Kruus oli jälle ühe laheda projekti käima pannud ja sellesse kõik oma vahendid investeerinud. Tegu oli firmaga, mis tootis suuri roboteid, mechasid jm masinaid, mida sai juhtida nende sees olles (robotid olid peamiselt mõeldud ehitusel või politseimissioonidel kasutamiseks). Mina olin ühe suure oranzi või kollase roboti juht, ning teiste juhtide hulgas olid ka Indrek ja Jorgen :D Oluliseks episoodiks unes oli demonstratsiooni organiseerimine Tallinnas, vabaduse väljakul Jaani kiriku ees. Vahetult enne demonstratsiooni tekkis aga igasuguseid probleeme. Näiteks tuli välja, et üks programmeerija, kes oli pärit Põhja Koreast (!) plaanib tõenäoliselt tööstuslikku sabotaazi ning tuleb projektist eemaldada. Lisaks avastasin pool tundi enne demonstratsiooni algust, et mul pole roboti sees olemiseks sobivaid oranze ja kollaseid riideid ning asun hoopis kuskil Kristiine Keskuse kandis, mitte kesklinnas. Helistasin isale ning õnneks sai ta mind autoga kohale viia.
Demo läks üldiselt hästi, kuigi avastasime selle käigus robotitel mitmeid defekte. Näiteks olid mõnedel puudu randmetoetused või muud detailid. Tõstsin suuri betoonplokke, hüppasin robotiga ühe jala peal ning pidasin ka väikse loengu nende kasutamisest. Kõik oli suures osas improvisatsioon, sest selgus, et demo kava polnud eelnevalt Priiduga kokku lepitud. Jorgen elas ka Tallinnas kusagil mu maja lähedal ning viis mind koos Indrekuga autos tagasi koju :) Selline uni oli.
Ülevaade Möödunud nädalast:
Reedel algas nädala pikkune thanxgiving vaheaeg, kus kõik õpilased peavad ühikatest välja kolima (või siis palju raha maksma, et seal elada), Mina plaanisin nädala veeta Kaitlynni ja Chris Kryaninkoga. Chris pidi mulle millalgi 7pm paiku (just siis, kui ühikast oma kohvri ja seljakotiga väljun) helistama, kuid tal läks kauem aega. Jalutasin tühjadel tänavatel, oli külm, pime ja tuuline. Veetsin umbes pool tundi ühikalähedases kohas nimega "Nick's Canteen" (seal oli ka neoonsilt Subs & Gyros, mis viitas kohalikele hamburgeritüüpidele). Paik oli juba suletud, aga mul lubati ennast soojendada, ning omanik pakkus mulle ka tasuta jooki (mida ma s6bralikult vastu ei võtnud, sest kõht oli täis).
Läksin uuesti uitama, kuni jõudsin International House ühikani. Sealsed elanikud olid teinud midagi välisukse lukuga ning muutnud paiga mingiks välisüliõpilaste thanxgiving turvakoduks. Teistest yhikatest väljaajamine oli olnud väga korrektne ja resoluutne ning ma loodan, et neil seal pärast pahandust ei tekkinud. Paar tundi hiljem olin juba Chris'i juures.
Järgmised kolm päeva veetsin surmlõõgastaval rezhiimil Kaitlynni korteris. Vaatasin filme, olin internetis, jõin väikses koguses alkoholi ja sõin isetehtud kaneelirulle. Lisaks vestlesin pikalt Kaitlynniga tema elukäigust ning väga lahedast kaaslasest Jasonist (kes tundub väga intelligentne, ning on praegu kusagil sõjaväebaasis Jaapanis).
Suure osa järgnevast nädalast veetsin Kaitlynni vanematekodus. See oli kahekorruseline hele puumaja, umbes tunnipikkuse autosõidu kaugusel Morgantownist. Sealsed asukad olid: Kaitlynni elunautlejast (and with attitude) ema, Emily, Victoria & Morgan (Kaitlynni kolm väikest õde), must kass ja kolm musta kassipoega, valge koer nimega Angel ja lisaks üks must pisike bulldog.
Kogu majas oli selline mõnus pesa õhkkond. Ameerikas on majades pea kõik põrandad kaetud vaibalaadse kattega, ning tihti jalutatakse selle peal välisjalanõudes. Kõik pinnad (lauad, riiulid, trepid, põrandad) olid kaetud mänguasjade, lasteriiete, paberite, nõude ja kõikvõimaliku prügiga. Ma ei mõista seda sugugi hukka - olen kindel, et kõigil lastel on seetõttu väga hea immuunsüsteem ja majas oli hubane olla. Kaitlynn ütles, et ta ei jää pea kunagi haigeks.
Veetsin aega peamiselt lastega mängides, Kaitlynniga vesteldes ja filme vaadates (Flash Gordon, the Happening, Aliens 3). Kohtusin Kaitlynni sõbra Cammyga, jõime rohelist teed & tegime üksteise üle nalja. Samuti kohtusin Jasoni perekonnaga, kelle isa on eriti konservatiivsete vaadetega usklik. Kaitlynn hoiatas mind pikalt ja põhjalikult aga meil ei tekkinud mingeid probleeme. Mängisin tervele nende perega mängu SCRABBLE (edukus sõltub mängija spellimisoskusest ja sõnavarast) ning võitsin kõiki pika puuga xD
Ühe päeva veetsin ka Chris Kryaninko vanemate juures. See oli väga religioosne pere, seintel rippusid maalid heroilistest ristidest keset kaunist loodust ja jeesuse näopildid. Maja oli suur ja puhas ning seal polnud eriti huvitav. Kõige rohkem meeldis mulle nende kõrgekvaliteetne vannituba ja dussh. Täna jõudsin tagasi ühikasse.
Olen Ameerikas veel 18 päeva.
laupäev, 29. november 2008
kolmapäev, 19. november 2008
Ilmapuu
Täna nägin unes väga suurt puud.
See oli vähemalt ülikõrge pilvelõhkuja kõrgune ning ühe tavalise puu laiune. Ta asus suhteliselt väikeste majadega linna keskel ning mina elasin seal üleval koos isa ja vennaga. Ma pole kindel, kus ma täpselt elasin kuid igatahes sain sealt minna puu latva ja alla vaadata. Inimesed olid liiga kaugel, et neid eristada ja autod olid pisikesed värvilised täpid. Puu kõikus tuule käes üsna tublisti ning ei tundunud väga turvaline.
Puu oksad ja lehed olid väga huvitavad. Need sarnanesid kuju poolest võilillelehtedele (värv oli hallikasroheline) ning olid kuivetunud ja haprad. Neid oli igas pikkuses, aaltes pisikestest võrsetest kuni suurte ja mitmemeetristeni.
Läksin puu otsa eesmärgiga alla välja ronida, kuid siis vist otsustasin, et see on liiga ohtlik ja hakkasin tegema midagi muud :)
Teine oluline osa unes oli lendamine. Täpsemalt lendamine kahe huvitava lennutiivaga. Need nägid välja nagu poolikud pärnapuu õie/seemne lehed (teate küll, sellised bumerangi või nürinurga kujulised) ja olid tumepruuni värvi (umbes meetripikkused). Nendega lendamiseks pidin kummassegi kätte ühe võtma ja siis kandsid nad mind edasi nagu deltaplaan või muu liuglev lennuvahend. Nendega sai lennata umbes inimese jooksmise kiirusel. Üks episood unes oligi selline, kus mingid pahad ja suured poisid ajasid mind taga, ning mina lendasin, käed lennutiibadega laiali sirutatud nende eest ära. Kuna põgenemine toimus üpris prügisel ning põõsaid täis maastikul ning tegin lennates pidevalt jänesehaake, ei saanud nad mind kätte =)
Selline uni oli.
See oli vähemalt ülikõrge pilvelõhkuja kõrgune ning ühe tavalise puu laiune. Ta asus suhteliselt väikeste majadega linna keskel ning mina elasin seal üleval koos isa ja vennaga. Ma pole kindel, kus ma täpselt elasin kuid igatahes sain sealt minna puu latva ja alla vaadata. Inimesed olid liiga kaugel, et neid eristada ja autod olid pisikesed värvilised täpid. Puu kõikus tuule käes üsna tublisti ning ei tundunud väga turvaline.
Puu oksad ja lehed olid väga huvitavad. Need sarnanesid kuju poolest võilillelehtedele (värv oli hallikasroheline) ning olid kuivetunud ja haprad. Neid oli igas pikkuses, aaltes pisikestest võrsetest kuni suurte ja mitmemeetristeni.
Läksin puu otsa eesmärgiga alla välja ronida, kuid siis vist otsustasin, et see on liiga ohtlik ja hakkasin tegema midagi muud :)
Teine oluline osa unes oli lendamine. Täpsemalt lendamine kahe huvitava lennutiivaga. Need nägid välja nagu poolikud pärnapuu õie/seemne lehed (teate küll, sellised bumerangi või nürinurga kujulised) ja olid tumepruuni värvi (umbes meetripikkused). Nendega lendamiseks pidin kummassegi kätte ühe võtma ja siis kandsid nad mind edasi nagu deltaplaan või muu liuglev lennuvahend. Nendega sai lennata umbes inimese jooksmise kiirusel. Üks episood unes oligi selline, kus mingid pahad ja suured poisid ajasid mind taga, ning mina lendasin, käed lennutiibadega laiali sirutatud nende eest ära. Kuna põgenemine toimus üpris prügisel ning põõsaid täis maastikul ning tegin lennates pidevalt jänesehaake, ei saanud nad mind kätte =)
Selline uni oli.
pühapäev, 9. november 2008
Kaks reede õhtut ja The Rocky Horror Picture Show
Yle-eelmisel reede õhtul läksin Kaitlynniga Toga partyle, mis maksis 5 dollarit ja kus inimesed kandsid toogasid. Kuna ma ei tahtnud oma linasid peoga määrida, siis otsustasin minna oma taekwondo kimonos. Peol kogutud raha läks heategevuseks :)
Vahepeal läksin peolt ära ja jalutasin natuke linnas. Tagasi tulles oli seltskond palju väiksemaks ja meeldivamaks kahanenud. Vestlesin Rebecca, Chris'i (Tunnen siin juba nelja Chris'i, kellest kolm on poisid ja üks tüdruk), Jamie ja mitmete teiste põnevate ameeriklastega. Pärast pidu läksin koju ja mängisin arvutil enese vastu Wesnothi (malelaadne strateegiamäng).
Arvan, et mingi mängu enese vastu mängimine (näiteks kahe vaenuliku väe juhtimine) on üpris arendav tegevus, sest seda on võimalik teha ainult siis, kui mängija suudab täielikult mõlema mängupoolega samastuda ning ennast sujuvalt ümber lülitada. Seda võiks nimetada ka kiirete ja täielike ümbrlülituste, empaatia, kehastumise ja informatsiooni kasutamise õppimiseks.
Pühapäeval sain tuttavaks veel ühe laheda Chrisiga (kelle hüünimi on Chip) - 17 aastase poisiga kes oma geniaalsete matemaatikaoskuste tõttu juba ülikoolis on.
Kogu järgnev nädal möödus äärmiselt asjalikult & konstruktiivselt. Pühendasin kõik vabad tunnid raamatu (ja eelkõige illustratsioonide) viimistlemisele, et enne esimese eksemplari printimist kvaliteet võimalikult kõrge oleks. Nüüdseks olen printinud ja köitnud 5 eksemplari, ning need on kõik juba ära lubatud. Printimine pole sugugi lihtne, sest koopiakeskuse tarkvara pole just kõige sõbralikum, ning kogu printimise protsessis on ka muid mitteühilduvusi. Hea Helen Tago aitas mul .tiff failid üheks suureks PDF failiks kokku panna :)
yleeilne reede oli hea. Päev algas väikeste ebameeldivate nüanssidega, kuid päeva arenedes läks kõik üha paremaks. Harjutasin näitlejatega, printisin raamatuid, kohtasin Rowanit ja Adrianat, ning seejärel Chip'i. Jalutasime õhtul jõe äärt pidi ühest kampusest (huvitav, kas see on grammatiliselt korrektne?) teise, kus meid võttis auto peale Matthews. Chillisin 6htul seal ning läksin peale seda üle pika aja külla seltskonnale, kes elab kohe mu ühika kõrval (Monique, Megan, Dylan jne) ja lugesin neile lugu "her sleeping face in the moonlight" mis kõigile meeldis ja nalja tegi :) Seejärel oli juba ürpis hilja ja läksin magama.
Laupäeval käisin esimest korda tai-chis, mida andis roosas & mustas kostyymis hiinlanna. Saalis oli terve hulk väikseid kohalikke tydrukuid, kes mulle enne tundi korduvalt kinnitasid, et siin õpetatakse kung-fu'd, mitte tai-chi'd *smirk*. Taustaks mängis kergelt häiriv ja vinguv hiina poppmuusika, mis sisaldas ka traditsioonilise hiina muusika m6jutusi.
Teisi uusi ei olnud ja seetõttu sain endale päris palju õpetaja tähelepanust. Sain väga segases inglise keeles väga palju kiita, et nii tublilt kõike meeles pean , ning tunni lõpus tegi tegi tema perekond meist kõgist palju pilte.
6htul läksin koos Rowaniga (kes on yks lahe engineering'ut 6ppiv tydruk, nagu ehk mäletate) kinno, vaatama 1975 aastal tehtud transvestiit-muusikali Rocky Horror Picture Show. See on siin päris lahe igakuine vastava subkultuuri väljund. Enamik inimesi kinos olid transvestiidid, transseksuaalid, v6i muul moel kinky'd ja kostyymides ning filmi mitmeid kordi näinud. Mina olin sama kassi näomaalinguga, mida kasutasin halloweeni ajal :) Filmi vaatamise käigus oli kogu saal filmiga dialoogis, tehes filmi yle k6ikv6imalikel viisidel nalja, hyydes remarke jms. Samuti olid filmilava ees näitlejad, kes kogu ekraanil toimuvat minimalistlikult (kuid sobivates kostyymides) läbi mängisid. Kogu 6htu oli väga avatud, elav, intensiivne ja igatpidi deviant *smirk*
Sain hiljem tuttavaks ka yhe graafikat 6ppiva yli6pilase Sean Conroy'ga. Ameerika nimed on yldse p6nev teema :)
Tänane päev on m88dunud igati konstruktiivselt (lavastamise kodut88d, raamat, meilid, jne) ning on sujuvalt transformeerunud konstruktiivseks 88ks. Täna sadas esimest korda hõredat, kergestisulavat, pehmet, uinutavat, mahedat lund.
Vahepeal läksin peolt ära ja jalutasin natuke linnas. Tagasi tulles oli seltskond palju väiksemaks ja meeldivamaks kahanenud. Vestlesin Rebecca, Chris'i (Tunnen siin juba nelja Chris'i, kellest kolm on poisid ja üks tüdruk), Jamie ja mitmete teiste põnevate ameeriklastega. Pärast pidu läksin koju ja mängisin arvutil enese vastu Wesnothi (malelaadne strateegiamäng).
Arvan, et mingi mängu enese vastu mängimine (näiteks kahe vaenuliku väe juhtimine) on üpris arendav tegevus, sest seda on võimalik teha ainult siis, kui mängija suudab täielikult mõlema mängupoolega samastuda ning ennast sujuvalt ümber lülitada. Seda võiks nimetada ka kiirete ja täielike ümbrlülituste, empaatia, kehastumise ja informatsiooni kasutamise õppimiseks.
Pühapäeval sain tuttavaks veel ühe laheda Chrisiga (kelle hüünimi on Chip) - 17 aastase poisiga kes oma geniaalsete matemaatikaoskuste tõttu juba ülikoolis on.
Kogu järgnev nädal möödus äärmiselt asjalikult & konstruktiivselt. Pühendasin kõik vabad tunnid raamatu (ja eelkõige illustratsioonide) viimistlemisele, et enne esimese eksemplari printimist kvaliteet võimalikult kõrge oleks. Nüüdseks olen printinud ja köitnud 5 eksemplari, ning need on kõik juba ära lubatud. Printimine pole sugugi lihtne, sest koopiakeskuse tarkvara pole just kõige sõbralikum, ning kogu printimise protsessis on ka muid mitteühilduvusi. Hea Helen Tago aitas mul .tiff failid üheks suureks PDF failiks kokku panna :)
yleeilne reede oli hea. Päev algas väikeste ebameeldivate nüanssidega, kuid päeva arenedes läks kõik üha paremaks. Harjutasin näitlejatega, printisin raamatuid, kohtasin Rowanit ja Adrianat, ning seejärel Chip'i. Jalutasime õhtul jõe äärt pidi ühest kampusest (huvitav, kas see on grammatiliselt korrektne?) teise, kus meid võttis auto peale Matthews. Chillisin 6htul seal ning läksin peale seda üle pika aja külla seltskonnale, kes elab kohe mu ühika kõrval (Monique, Megan, Dylan jne) ja lugesin neile lugu "her sleeping face in the moonlight" mis kõigile meeldis ja nalja tegi :) Seejärel oli juba ürpis hilja ja läksin magama.
Laupäeval käisin esimest korda tai-chis, mida andis roosas & mustas kostyymis hiinlanna. Saalis oli terve hulk väikseid kohalikke tydrukuid, kes mulle enne tundi korduvalt kinnitasid, et siin õpetatakse kung-fu'd, mitte tai-chi'd *smirk*. Taustaks mängis kergelt häiriv ja vinguv hiina poppmuusika, mis sisaldas ka traditsioonilise hiina muusika m6jutusi.
Teisi uusi ei olnud ja seetõttu sain endale päris palju õpetaja tähelepanust. Sain väga segases inglise keeles väga palju kiita, et nii tublilt kõike meeles pean , ning tunni lõpus tegi tegi tema perekond meist kõgist palju pilte.
6htul läksin koos Rowaniga (kes on yks lahe engineering'ut 6ppiv tydruk, nagu ehk mäletate) kinno, vaatama 1975 aastal tehtud transvestiit-muusikali Rocky Horror Picture Show. See on siin päris lahe igakuine vastava subkultuuri väljund. Enamik inimesi kinos olid transvestiidid, transseksuaalid, v6i muul moel kinky'd ja kostyymides ning filmi mitmeid kordi näinud. Mina olin sama kassi näomaalinguga, mida kasutasin halloweeni ajal :) Filmi vaatamise käigus oli kogu saal filmiga dialoogis, tehes filmi yle k6ikv6imalikel viisidel nalja, hyydes remarke jms. Samuti olid filmilava ees näitlejad, kes kogu ekraanil toimuvat minimalistlikult (kuid sobivates kostyymides) läbi mängisid. Kogu 6htu oli väga avatud, elav, intensiivne ja igatpidi deviant *smirk*
Sain hiljem tuttavaks ka yhe graafikat 6ppiva yli6pilase Sean Conroy'ga. Ameerika nimed on yldse p6nev teema :)
Tänane päev on m88dunud igati konstruktiivselt (lavastamise kodut88d, raamat, meilid, jne) ning on sujuvalt transformeerunud konstruktiivseks 88ks. Täna sadas esimest korda hõredat, kergestisulavat, pehmet, uinutavat, mahedat lund.
neljapäev, 6. november 2008
Mind Blowing Trip, Blue Moose & 123 Pleasant Street
Esmasp4eval s6itsin kylla Rowanile, kelle vanematekodu on Morgantownist 2,5 tunni kaugusel. Reis sinna oli... meeldej44v. Kohale j6udes tutvusin perekondliku 6htus88gi k4igus tema lahedate vanemate ja venna Marcusega. J6ime rohelist teed (meiega liitus ka Rowani ema), puhusin vilepilli ning oli erakordselt meeldiv, lausa mindblowing, ning olin kaua yleval. J4rgmisel hommikul l4ks Rowan koos perega Obama poolt h44letama ning mina veetsin aega k88gis teed juues ja erinevaid ruumis leiduvaid toiduaineid maitstes ^_^
Tagasi j6udes olin ikka veel kogu sellest kogemuset v4ga positiivse ja intesiivse m6ju all. Tajusin, kui palju p6nevat, lahedat ja head v6ib kogu maailmas olla ning seda, et Eestis (nagu ka igas teises paigas) on sellest k6igest ainult yks kiht, yks viil. Olin ka natuke kurb, et Ameerikast nii ruttu tagasi pean minema (siin on siiski hea mainida, et tunnen Eestist ja eelk6ige eestlastest ja oma s6pradest juba ysna suurt puudust *smile*). Olin kogu sellest kogemusest nii blown, et veetsin liigse intensiivsuse mahalaadimiseks paar tundi arvutim4nge m4ngides. See m6jus v4ga h4sti, kogu hajutatus ning liigne sisemine eredus kadus ning tundsin soovi olla konstruktiivne. Tihtipeale kasutavad inimesed selliseks mahalaadimiseks alkoholi, mis on oluliselt destruktiivsem kui arvutim4ngud. Soovitan neile, kes alkoholi kasutavad, j4rgmine kord m4nge proovida. Tegelesin kella kaheni intensiivselt oma ingliskeelse jutukoguga (ja selle illustratsioonidega), mida ma siin v4lja tahan anda. Kavatsen selle lihtsalt yhes koopiakeskuses printida ja k8ita, nothing fancy *smile* Well, v6ibolla natuke fancy .)
Muide, kui keegi siinse teksti lugejatest sooviks ka yhte eksemplari mu ingliskeelsete lugudega (ja illustratsioonidega), siis andku lahkesti teada. Raamatu hind tuleb umbes 15 dollarit ja rahvusvahelised saatmiskulud oleksid arvatavasti 5 dollari ringis.
Veetsin aega ka Morgantowni vaadates. Yksikutele kylmadele ja vihmastele p4evadele vaatamata tuleb siin tihti p4ikselisi ja sooje p4evi, vahepeal v6ib isegi vabalt ringi liikuda t-s4rgi v4el. Vaatasin majadel, t4navatel ning kollastel ja punastel puulehtedel olevat p4ikesevalgust . Siin on ilus, s6bralik ja ere (mitte ainult ilm vaid ka elu) ning ma tahan siia tagasi tulla. V6ibolla j4rgmisel suvel? See on hea plaan.
T4na, neljap4eval lugesin oma lugusid Blue Moose kohvikus, ja inimestele tundus v4ga meeldivat. Vahepeal, kui tegelased mikrofone s4ttisid ja inimesed ootama pidid, m4ngisin ka natuke vilepilli ^_^
Igale esinajele (tegu oli creative writing klassi & klubi yritusega) oli reserveeritud ypris v4he aega ning veetsin ylej44nud aega baarilaua 44res istudes ja yhe meeldiva ameeriklase Grace'iga suheldes. Ta on hea ja s6bralik tydruk ning aitas mul 6ppeaasta alguses aineid registreerida. Ta 6pib hispaania keelt ja inglise grammatikat, ootab oma Belgia boyfriendi ja plaanib Euroopasse inglise keelt 6petama minna. Selline ameeriklane. S6in baarilaua 44res 4ra yhe kaneelirulli (millele ohtralt kaneeli juurde lisasin ^_^ ).
Peale Blue Moose'i l4ksin Grace'i ja tema s6branna Emily'ga baari, mille aadress (ja ka nimi) on 123 Pleasant street. J6in kaks klaasi 6lut ja juba ma tajusingi eneses meeldivat suminat (mul oli k6ht natuke tyhi ka). Veetsin natuke aega ylil4rmakat rock/punk4ndi kuulates. See oli k6ige häbelikum hardcore masculine band mida olen n4inud, esinejad sulgesid pea alati silmad, kui publiku poole vaatasid ning ka nende ylej44nud kehakeel viitas sotsiaalsele ebakindlusele *smirk* Tutvusin paari uue inimesega (sh yhe intelligentse Chris'iga) ning jalutasin seej4rel 8isesse raamatukokku ja koju.
Tagasi j6udes olin ikka veel kogu sellest kogemuset v4ga positiivse ja intesiivse m6ju all. Tajusin, kui palju p6nevat, lahedat ja head v6ib kogu maailmas olla ning seda, et Eestis (nagu ka igas teises paigas) on sellest k6igest ainult yks kiht, yks viil. Olin ka natuke kurb, et Ameerikast nii ruttu tagasi pean minema (siin on siiski hea mainida, et tunnen Eestist ja eelk6ige eestlastest ja oma s6pradest juba ysna suurt puudust *smile*). Olin kogu sellest kogemusest nii blown, et veetsin liigse intensiivsuse mahalaadimiseks paar tundi arvutim4nge m4ngides. See m6jus v4ga h4sti, kogu hajutatus ning liigne sisemine eredus kadus ning tundsin soovi olla konstruktiivne. Tihtipeale kasutavad inimesed selliseks mahalaadimiseks alkoholi, mis on oluliselt destruktiivsem kui arvutim4ngud. Soovitan neile, kes alkoholi kasutavad, j4rgmine kord m4nge proovida. Tegelesin kella kaheni intensiivselt oma ingliskeelse jutukoguga (ja selle illustratsioonidega), mida ma siin v4lja tahan anda. Kavatsen selle lihtsalt yhes koopiakeskuses printida ja k8ita, nothing fancy *smile* Well, v6ibolla natuke fancy .)
Muide, kui keegi siinse teksti lugejatest sooviks ka yhte eksemplari mu ingliskeelsete lugudega (ja illustratsioonidega), siis andku lahkesti teada. Raamatu hind tuleb umbes 15 dollarit ja rahvusvahelised saatmiskulud oleksid arvatavasti 5 dollari ringis.
Veetsin aega ka Morgantowni vaadates. Yksikutele kylmadele ja vihmastele p4evadele vaatamata tuleb siin tihti p4ikselisi ja sooje p4evi, vahepeal v6ib isegi vabalt ringi liikuda t-s4rgi v4el. Vaatasin majadel, t4navatel ning kollastel ja punastel puulehtedel olevat p4ikesevalgust . Siin on ilus, s6bralik ja ere (mitte ainult ilm vaid ka elu) ning ma tahan siia tagasi tulla. V6ibolla j4rgmisel suvel? See on hea plaan.
T4na, neljap4eval lugesin oma lugusid Blue Moose kohvikus, ja inimestele tundus v4ga meeldivat. Vahepeal, kui tegelased mikrofone s4ttisid ja inimesed ootama pidid, m4ngisin ka natuke vilepilli ^_^
Igale esinajele (tegu oli creative writing klassi & klubi yritusega) oli reserveeritud ypris v4he aega ning veetsin ylej44nud aega baarilaua 44res istudes ja yhe meeldiva ameeriklase Grace'iga suheldes. Ta on hea ja s6bralik tydruk ning aitas mul 6ppeaasta alguses aineid registreerida. Ta 6pib hispaania keelt ja inglise grammatikat, ootab oma Belgia boyfriendi ja plaanib Euroopasse inglise keelt 6petama minna. Selline ameeriklane. S6in baarilaua 44res 4ra yhe kaneelirulli (millele ohtralt kaneeli juurde lisasin ^_^ ).
Peale Blue Moose'i l4ksin Grace'i ja tema s6branna Emily'ga baari, mille aadress (ja ka nimi) on 123 Pleasant street. J6in kaks klaasi 6lut ja juba ma tajusingi eneses meeldivat suminat (mul oli k6ht natuke tyhi ka). Veetsin natuke aega ylil4rmakat rock/punk4ndi kuulates. See oli k6ige häbelikum hardcore masculine band mida olen n4inud, esinejad sulgesid pea alati silmad, kui publiku poole vaatasid ning ka nende ylej44nud kehakeel viitas sotsiaalsele ebakindlusele *smirk* Tutvusin paari uue inimesega (sh yhe intelligentse Chris'iga) ning jalutasin seej4rel 8isesse raamatukokku ja koju.
pühapäev, 2. november 2008
White tiger edvin
Reedel oli halloween, üks lahedamaid reedeid, mis mul seni siin on olnud. Joonistasin musta eyeliner'iga oma näole sümmetrilise tiigrimustri, mis heledal näol päris äge välja nägi ^_^
Lisaks kandsin Kaidi tehtud tumesinist kassimütsi ja sõrmedeta kindaid XD
õhtu, öö ja hommik möödusid erinevates lahedates seiklustes ning magama läksin kell 5 hommikul.
Eile harjutasin näitlejatega, seejärel jõusaalis ja ujumas ning ülejäänud osa ajast veetsin ameeriklastest sõprade Chris'i ja Matthew'iga filme (aliens, seven, misery) vaadates. Tänane hommik algas pärast lõunat :)
Lisaks kandsin Kaidi tehtud tumesinist kassimütsi ja sõrmedeta kindaid XD
õhtu, öö ja hommik möödusid erinevates lahedates seiklustes ning magama läksin kell 5 hommikul.
Eile harjutasin näitlejatega, seejärel jõusaalis ja ujumas ning ülejäänud osa ajast veetsin ameeriklastest sõprade Chris'i ja Matthew'iga filme (aliens, seven, misery) vaadates. Tänane hommik algas pärast lõunat :)
kolmapäev, 29. oktoober 2008
Hea kolmapäev
Käisin eile külas oma võitluskunsti masteril, sellel vanal kiskjal.
Tal oli väga ilus maja mäenõlval, vaatega alla lumisesse ja metsaga kaetud orgu. Jõin natuke
jaapanist pärit ploomiveini ja rääkisin tema lastega (noor poiss nimega Malachi, tema väike õde ning nende veel väiksem vend). ööbisin samuti seal, ning nägin päris huvitavaid unenägusid, mis kahjuks praegusel hetkel meelde ei tule. Nende väike kassipoeg Lucky ronis mu voodile ja magas suure osa ööst rahulikult mu kõrval. Tagasi sõites tegime vana kiskjaga, kelle nimi on muide Toni, plaane kunagi koos raha teha. *smirk*
Tänane päev kulges puhkerezhiimil, peamiselt lugedes ja interneti teel ühe soome sõbrannaga vesteldes.
Olen praegu raamatukogus, väga vaikses ja loomingulises tujus.
Kirjutasin natuke aega tagasi lõpuni loo "The dog who smoke". Tõin ühest arhiivilaadest ruumist (mis on jahe ja undab põnevalt) hunniku raamatuid, mis sisaldavad lühilugusid ja science fictionit.
Lugesin ka suures ja väga vaikses lugemissaalis (sildiga "deep silence area") ühe raamatu läbi. Kõige rohkem meeldis mulle Barry Matthewsi lugu "Everything must go".
Seda antakse edasi läbi suhteliselt noore ema silmade. Ta töötab ühes väikelinna raamatukogus ja on oma 10-15 aastase poja jaoks väga hea, armastav ema. Väga hea oli lugeda kui soe, õrn ja sõbralik ta oma poja suhtes oli. Ta poeg Kevin on intelligentne ja ebatavaline laps-- näiteks hakkab ta ostma salaja meiki ning seda kasutama, nii et keegi aru ei saa. Oma meikimisvahendid paneb ta ema meigikotti :)
Tal oli väga ilus maja mäenõlval, vaatega alla lumisesse ja metsaga kaetud orgu. Jõin natuke
jaapanist pärit ploomiveini ja rääkisin tema lastega (noor poiss nimega Malachi, tema väike õde ning nende veel väiksem vend). ööbisin samuti seal, ning nägin päris huvitavaid unenägusid, mis kahjuks praegusel hetkel meelde ei tule. Nende väike kassipoeg Lucky ronis mu voodile ja magas suure osa ööst rahulikult mu kõrval. Tagasi sõites tegime vana kiskjaga, kelle nimi on muide Toni, plaane kunagi koos raha teha. *smirk*
Tänane päev kulges puhkerezhiimil, peamiselt lugedes ja interneti teel ühe soome sõbrannaga vesteldes.
Olen praegu raamatukogus, väga vaikses ja loomingulises tujus.
Kirjutasin natuke aega tagasi lõpuni loo "The dog who smoke". Tõin ühest arhiivilaadest ruumist (mis on jahe ja undab põnevalt) hunniku raamatuid, mis sisaldavad lühilugusid ja science fictionit.
Lugesin ka suures ja väga vaikses lugemissaalis (sildiga "deep silence area") ühe raamatu läbi. Kõige rohkem meeldis mulle Barry Matthewsi lugu "Everything must go".
Seda antakse edasi läbi suhteliselt noore ema silmade. Ta töötab ühes väikelinna raamatukogus ja on oma 10-15 aastase poja jaoks väga hea, armastav ema. Väga hea oli lugeda kui soe, õrn ja sõbralik ta oma poja suhtes oli. Ta poeg Kevin on intelligentne ja ebatavaline laps-- näiteks hakkab ta ostma salaja meiki ning seda kasutama, nii et keegi aru ei saa. Oma meikimisvahendid paneb ta ema meigikotti :)
esmaspäev, 27. oktoober 2008
All systems green and ready to rock
...Ainult, et millegip4rast istun ma siin yksinda klassis arvuti taga ja k6ikv6imalikud t4naseks tehtud p6nevad plaanid ujusid, hajusid v6i sulasid (minust s6ltumatult) 4ra . Kahju .P
Tunnen juba Eestist ka ypris tajutavalt puudust. Yks, millest puudust tunnen, ongi mingi usaldus v6i kindlustunne, et kommunikatsioon toimib paremini ning inimesed v6tavad suhtlemist yldse kuidagi... t6sisemalt :)
Ma ei arvanud, et hakkan juba nii varakult koduigatsust tundma *smile* Samas ma ootasin oma tagasij6udmist juba enne 4raminekut, sest teadsin, et see saab olema tore aeg.
L4hen nyyd pingpongi m4ngima, joonistama ja muidu tubli olema.
Tunnen juba Eestist ka ypris tajutavalt puudust. Yks, millest puudust tunnen, ongi mingi usaldus v6i kindlustunne, et kommunikatsioon toimib paremini ning inimesed v6tavad suhtlemist yldse kuidagi... t6sisemalt :)
Ma ei arvanud, et hakkan juba nii varakult koduigatsust tundma *smile* Samas ma ootasin oma tagasij6udmist juba enne 4raminekut, sest teadsin, et see saab olema tore aeg.
L4hen nyyd pingpongi m4ngima, joonistama ja muidu tubli olema.
neljapäev, 23. oktoober 2008
Sisalik ja unekass
Siin on ilus sinise taevaga, päiksepaistega ja üpris külm päev. Filmiloengus räägiti kyll täitsa toredaid asju, aga millegipärast muutusin uniseks ja j4in natukeseks magama. Istusin pargipingil ja kogusin päikese käes soojust nagu sisalik või kass. Mulle tundub, et ma võiksin sisalikega päris sarnane olla. Olen ka sale ja hakkab kergesti külm *smile*
Kunagi mõtlesin loost, kus sisalikmees ja sisaliknaine on väga külmal lumisel maal ning vaatavad üle lume eredasse päikesesse. Mõtlesin sellele, mida nad tunneksid, kui nad külmas kuid sooja päikese käes üksteise krobelist nahka puudutaksid.
Eile päeval oli mu ühikatoas 27,5 kraadi, sest nüüd on küte sisse lülitatud. Eemaldasin suure osa akende ning ventilaatorite küljes olevast isoleerpahnast ning viisin temperatuuri 22 kraadi juurde :)
öösel nägin sellist und:
Oli raske s6ja-aeg, ning kõikjal võis näha vaesust või hirmu sõdurite ees. Sõdureid endid
siiski polnud. Kõigepealt vaatasin filmi, mille tegemisel oli keegi kasutanud ülioriginaalseid
eriefekte. Nimelt oli vanadest telekamängudest välja lõigatud erinevaid maastikke, kindlusi ja muid elemente, ning tehtud nendest digitaalne taust filmi põhistseenidele.
Mängisin ka ise mitmeid erinevaid arhailisi arvutimänge (peamiselt selliseid, mille zhanriks on horizontal shoot'em up). Mängides ühte mängu, kus läbi katakombide tuleb juhtida soomusmasinat, mis saab muutuda lennukiks (mängu kuvatakse külgvaates), sattusin aga ise uude paika. Nimelt kukkus mängus soomuk läbi põranda, ning järgmises unestseenis olin ka ise juba sügaval maa all. Täpsemalt ühe maja all, salajasel liftikorrusel.
Jaa, ühel vanal mitmekorruselisel majal, kus oli ka raamatupood, oli lift. Ning see, kes teadis trikki, sai liftiga sõita salajasele keldri/kanalisatsiooni-korrusele.
Seal oli pime ja palju katkise krohviga määrdunud seinu. Vaatasin pimedusse, ning aegamisi
sain aru, et mulle vaatab pimedusest otsa suur, metsiku näoga hunt. Hunt kuulus ühele mehele, kes oli endale maa all põhjaliku elamise sisse seadnud.
See mees tegeles peamiselt arhailiste, pixel-graafikat kasutavate mängude loomisega, ning tal olid kulunud riided ja punane habeme/juuksed. Mängud oli tema jaoks kunstivorm ning ta tegigi seal sügaval maa all mänge ja mängu vormis olevaid kirjanduslikke, filosoofilisi, kultuurikriitilisi jne teoseid.
Vahepeal ta selgitas ta mulle näitena, et üks algeline väikelastele mõeldud platvormer, mille ta tegi (see oli üks vähestest mängudest, mis ka inimesteni jõudis), oli sellepärast nii edukaks osutunud, et mängu peategelase pea oli proportsionaalselt suurem, ning lastel, kellel on samuti pea proportsionaalselt suurem kui täiskasvanutel, oli seetõttu kangelasega lihtsam samastuda.
See eriefektidega film, mida ma enne vaatasin, kasutas samuti lõikeid ühest tema mängust. Vahepeal oli seal maa all minuga kaasas üks sõbranna või õde või vend või sõber, ning me hakkasime kahekesi ühte õhupalliga lendamise mängu mängima. Mulle meeldis seal punkrilaadses maailmast eraldatud salakohas väga, ja ma tahtsin mõneks ajaks sinna jääda, et tolle erakuga koos mõni hea arvutimäng luua.
Mõne aja pärast tuli maa alla selle mehe punapäine ja liiga noor tüdruk (st tema vanus oli väiksem kui "pool mehe vanusest + seitse aastat" ehk sotsiaalselt mitteaktsepteeritud. Vt. ka http://en.wikipedia.org/wiki/Age_disparity_in_sexual_relationships ).
Nad rääkisid natuke omavahel ja siis juhtus midagi väga ilusat: nad mõlemad muutusid noorteks, kahvatu nahaga, gootikuvälimusega (neil olid tumedad juuksed ja silmad, ning mustad, valged & punased ja mustavalgetriibulised riided), kergelt kassinimeste sarnasteks olenditeks.
Nad embasid üksteist nii, et nende laubad ja ninad puutusid vastamisi nagu oleks nad üksteise peegelpilt. Ütlesin: awww, so cute! ja kallistasin neid nagu kahte kassipoega, ning siis ärkasin üles. Selline uni oli ^_^
teisipäev, 21. oktoober 2008
Monday night sex talk
Esmasp4eval organiseeris ameeriklane Kaitlynn spontaanselt sellise peo nagu "monday night sex talk" mis seisnes selles, et s6brad tulevad kokku ja r44givad oma lahedetatest/piinlikest/naljakatest jne kogemustest seksis XD
S6in isetehtud kooki ja oli igatpidi tore. Ajaviiteks hindas iga seltskonnaliige ka ennast Kinsey skaalal (0- t4ielikult hetero, 6-t4ielikult gay), kirjutades paberitykile oma skoori ning pannes selle yhisesse topsi. Kogu seltskonna peale (ca 16 tavalist ylikoolitudengit, v6rdselt poisse ja tydrukuid) oli seal vist ainult yks "0" ja yks "6".
Jutustati ka p4ris lahedaid lugusid: n4iteks lugu sellest, kuidas yks naiivne india tyyp kes veel v4ga h4sti inglise keelt ei oska ja Kaitlynniga koos yhika valvelauas t88tab, oli talle pikalt r44kinud: "I love the way you say "whatever" because it makes me always feel so funny inside". Hiljem proovis ta selgitada: "You see, it sounds so deep throat".
"Do you know what deep throat means?"
"Ofcourse, it means that you speak with a deep voice..." XD
Samuti lugu sellest, kuidas yks tydruk parajasti oma poisiga actionis oli, ning tuppa tuli tema ema, k4es pudel alkoholi ja ise kergelt tipsy. Selle asemel, et "oops, sorry" 8elda vms, istus ta voodile ja asus seletama, et nad peaksid yhte v4ga head ja sygavam6ttelist raamatut lugema... Tydruk ja poiss olid muidugi teki all ja proovisid segajast lahti saada. Tuppa tuli ka tydruku vend (et emaga r44kida) ning vahepeal mingil p6hjusel ka kasuisa. Selline lahe family reunion :D
T4nane p4ev kulges rahulikult ja toredalt. Tutvusin p6hjalikumalt n4itlejatega (Austin, Megan & Christopher), keda kasutan lavastamisklassis oma valitud n4idendi lavastamiseks - kust nad p4rit on, millistena nad ennast defineerivad, mida nad oluliseks peavad, mida saavutada tahavad jne.
Ilus väike detail päevas oli ka see, et dramaturgia loengu ajal ronis mu käe peale lepatriinu. Viisin ta õue rohelusse (väljas on siin veel sügisele vaatamata päris soe, keskmiselt 10-15 kraadi). Sündmusele lisas väärtust see, et see on juba teine kord kui lepatriinu mu käe peale ronib. Esimene kord juhtus see 2006 aasta talvel, Tartus, Lossi tänava auditooriumis, kirjaliku tõlke loengu ajal. Tol korral arvasin kohe ära, et lepatriinu tunneb tõenäoliselt kuivas klassiruumis janu, ning tegin käe süljega märjaks. Lepatriinu ronis kohe juurde ja asus ahnelt jooma. Loengu lõpus viisin lepatriinu ühte hoones asuvasse palmipotti (väljas oli siis juba lumine ja külm).
Plaanin t4na veel p6hjalikult joonistada ja skitseerida. Eelmises postituses v4ljapakutud m4ng osutus sama edukaks nagu m4ng enne seda, ja seega piirdun ainult lahedate kassinimeste pildi saatmisega sellele, kes seda tahtis *smile*
Link of the day:
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_dystopian_films
P.S.
lisaks kõigele muule on tänane postitus ka väike sõbralik eksperiment, eesmärgiga teada saada kui palju rohkem juhuslikke lugejaid satub siinset teksti lugema, arvestades, et postituse yheks teemaks on... seks! ^_^
S6in isetehtud kooki ja oli igatpidi tore. Ajaviiteks hindas iga seltskonnaliige ka ennast Kinsey skaalal (0- t4ielikult hetero, 6-t4ielikult gay), kirjutades paberitykile oma skoori ning pannes selle yhisesse topsi. Kogu seltskonna peale (ca 16 tavalist ylikoolitudengit, v6rdselt poisse ja tydrukuid) oli seal vist ainult yks "0" ja yks "6".
Jutustati ka p4ris lahedaid lugusid: n4iteks lugu sellest, kuidas yks naiivne india tyyp kes veel v4ga h4sti inglise keelt ei oska ja Kaitlynniga koos yhika valvelauas t88tab, oli talle pikalt r44kinud: "I love the way you say "whatever" because it makes me always feel so funny inside". Hiljem proovis ta selgitada: "You see, it sounds so deep throat".
"Do you know what deep throat means?"
"Ofcourse, it means that you speak with a deep voice..." XD
Samuti lugu sellest, kuidas yks tydruk parajasti oma poisiga actionis oli, ning tuppa tuli tema ema, k4es pudel alkoholi ja ise kergelt tipsy. Selle asemel, et "oops, sorry" 8elda vms, istus ta voodile ja asus seletama, et nad peaksid yhte v4ga head ja sygavam6ttelist raamatut lugema... Tydruk ja poiss olid muidugi teki all ja proovisid segajast lahti saada. Tuppa tuli ka tydruku vend (et emaga r44kida) ning vahepeal mingil p6hjusel ka kasuisa. Selline lahe family reunion :D
T4nane p4ev kulges rahulikult ja toredalt. Tutvusin p6hjalikumalt n4itlejatega (Austin, Megan & Christopher), keda kasutan lavastamisklassis oma valitud n4idendi lavastamiseks - kust nad p4rit on, millistena nad ennast defineerivad, mida nad oluliseks peavad, mida saavutada tahavad jne.
Ilus väike detail päevas oli ka see, et dramaturgia loengu ajal ronis mu käe peale lepatriinu. Viisin ta õue rohelusse (väljas on siin veel sügisele vaatamata päris soe, keskmiselt 10-15 kraadi). Sündmusele lisas väärtust see, et see on juba teine kord kui lepatriinu mu käe peale ronib. Esimene kord juhtus see 2006 aasta talvel, Tartus, Lossi tänava auditooriumis, kirjaliku tõlke loengu ajal. Tol korral arvasin kohe ära, et lepatriinu tunneb tõenäoliselt kuivas klassiruumis janu, ning tegin käe süljega märjaks. Lepatriinu ronis kohe juurde ja asus ahnelt jooma. Loengu lõpus viisin lepatriinu ühte hoones asuvasse palmipotti (väljas oli siis juba lumine ja külm).
Plaanin t4na veel p6hjalikult joonistada ja skitseerida. Eelmises postituses v4ljapakutud m4ng osutus sama edukaks nagu m4ng enne seda, ja seega piirdun ainult lahedate kassinimeste pildi saatmisega sellele, kes seda tahtis *smile*
Link of the day:
http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_dystopian_films
P.S.
lisaks kõigele muule on tänane postitus ka väike sõbralik eksperiment, eesmärgiga teada saada kui palju rohkem juhuslikke lugejaid satub siinset teksti lugema, arvestades, et postituse yheks teemaks on... seks! ^_^
esmaspäev, 20. oktoober 2008
Amish people and zombies
Tänaseks ameerika avastuseks on Amishi kultuur/religioon/kogukond. Need on umbes 200'00 ylej44nud ameerikast ypris isoleeritult elavat inimest, kes räägivad arhailises shweitsi/hollandi/saksa keeles ning kasutavad tänapäeva tehnoloogiat minimaalset . Nad ei kasuta pea yldse elektrit (kogu digitaalmaailm jääb ära) jms ning enamik reisimisest toimub kaarikute ja hobustega. Negatiivseteks nyanssideks on sotsiaalne konservatiivsus jms. Nende kultuuris leidub aga ka päris palju lahedaid nyansse, näiteks filosoofilistel kaalutlustel valitud vägivallatu enesekaitse, igasuguse uhkuse ja puudumine ja yldine alandlikkus/tagasihoidlikkus. Kokkuv6ttes päris toredad askeetlikud tegelased.
6htul k4isin yhe ameeriklasega vibust laskmas. Ostsime supermarketist, pysside ja relvade sektsioonist nooli ning l4ksime seej4rel sygismetsa. Tal oli kaks vibu - yks v4iksem ja teine Bitch Bow, nagu ta ise ytles, viidates selle vibu erakordsele v6imekusele. 20-30 meetri pealt tabasime p4ris h4sti m4rki. Ta tahtis ka proovida, kui k6rgele nool lendab ning lasi selle oma v4gevast vibust v4ikse nurga all (aga siiski mitte otse) taevasse. Meie m6lema yllatuseks haihtus nool koheselt 6hku. M6ned sekundid hiljem kuulsime kusagil kaugel eemal metsas (v4hemalt 200 meetrit) noole plaksatust puu pihta.
Eile v6tsin osa zombie walkist (sellel videol mind ei n4e), mis seisneb selles, et hulk inimesi grimmeerib ennast zombideks ning liigub sobival viisil l4bi linna ^_^
Peaks Tartus ka midagi sellist tegema.
6htul k4isin yhe ameeriklasega vibust laskmas. Ostsime supermarketist, pysside ja relvade sektsioonist nooli ning l4ksime seej4rel sygismetsa. Tal oli kaks vibu - yks v4iksem ja teine Bitch Bow, nagu ta ise ytles, viidates selle vibu erakordsele v6imekusele. 20-30 meetri pealt tabasime p4ris h4sti m4rki. Ta tahtis ka proovida, kui k6rgele nool lendab ning lasi selle oma v4gevast vibust v4ikse nurga all (aga siiski mitte otse) taevasse. Meie m6lema yllatuseks haihtus nool koheselt 6hku. M6ned sekundid hiljem kuulsime kusagil kaugel eemal metsas (v4hemalt 200 meetrit) noole plaksatust puu pihta.
Eile v6tsin osa zombie walkist (sellel videol mind ei n4e), mis seisneb selles, et hulk inimesi grimmeerib ennast zombideks ning liigub sobival viisil l4bi linna ^_^
Peaks Tartus ka midagi sellist tegema.
kolmapäev, 15. oktoober 2008
Rännakud positiivses leegitsevas kaoses
Möödunud nädal, aga veelgi enam 4 viimast päeva on kulgenud erakordses ja kaootilises kulgemises positiivsete äärmuste vahel. Viimased päevad on olnud nagu pikk, intensiivne ja päevi kestev unenägu.
Teisipäeva hommikul istusime Chase'iga tema juures ja jõime rohelist teed. Sellele järgnes sillerdav päev (tundsin ennast suurepäraselt) ning sain tuttavaks ka paari huvitava inimesega. Tegelesin ka intensiivselt oma ingliskeelsete lugudega ning sellega, et siin kiirelt üks inglisekeelne collection of short stories välja anda :)
Järgmisel päeval esinesin juhuslikult Open Mic Night'il (selline mitteformaalne üritus, ca 20 inimest) oma lugude, vilepilli ja kõrilauluga - inimestele meeldis ja kõrilaulu polnud nad kunagi varem kuulnud. Ainult sellest oli kahju, et keegi ei saanud aru, et lugu "the coming of the killers" oli kirjutatud hobuste perspektiivist, ning nad räägivad inimestest.
Käisin rec centre'is ujumas (kus mul õnnestus veidral kombel vee all oma kael välja väänata) ning jõusaalis (suutsin kaela lõdvestada) ning õhtul kohtusin ameeriklase Rowan'iga. öösel kirjutasin edasi komöödiat "The dinner table" (mis on näidend).
Tõeline rännak positiivselt äärmuslikus leegitsevas kaoses algas aga neljapäeval, mil pidin vara ärkama. Jõin hommikul suure tassi kanget musta kohvi, ning pärast lavastamistundi sellele lisaks natuke kanget teed koos Chase'iga.
Dinner table osutus vastu ootusi erakordselt edukaks ning pani kõik playwritingu klassi osalised (9 inimest, kaasa arvatud juhendaja) kõht kõveras naerma, ning muutis mu (magamatusest, kohvist ja teest) seisundit/tuju veelgi sürrealistlikumaks.
Pärast playwrightingut läksin Skott'iga (playwritingust) tema poole chillima, puududes järgnevast filmiloengust ning taek won do klassist. Skott on keskmist kasvu (minust natuke pikem), eriti tugeva kehaehitusega, tihedate kollaste juustega ja huulerõngaga tüüp. Tal on selline insane-violent-clown huumor (see on verbaalne - ta ise pole sugugi vägivaldne vaid on, pigem vastupidi, sõbralik), mida ta väga hästi valdab. Üldse on ta selline eriti intensiivselt elav karm tüüp.
Sellel päeval tegin kõikvõimalikke asju - joonistasin, kirjutasin, mängisin, lugesin, chattisin sõpradega, mõtlesin asju välja ja vestlesin suvaliste inimestega, minnes poole vestluse pealt sujuvalt üle stand-up comedy stiili, kasutades enamasti I-cant-believe-he-just-said-that nalju. Olin üleval kella seitsmeni hommikul...
Reedel oli vaba päev ning esimese osa sellest kulutasin loomulikult puhkamisele. Suure osa päevast kasutasin "the Dinner Table" lõpunikirjutamiseks. Pärast selle lõpetamist tundsin ennast ikka veel üsna hajusalt, ning tahtsin kohe kuulda, kuidas vastkirjutatud kraam kõlab. Läksin laiade saalidega peahoonesse (the Mountain Lair) kus alati midagi põnevat toimub, ning rabasin esimesed inimesed kes ühe söökla-laua taga istusid, näidendit lugema.
Mu valik oli juba omaette humoorikas, sest nimetatud seltskond oli nii kaugel teatrist kui võimalik: need olid kolm 18-aastast ameerika hilispubekast computer/tech/engineer geeki, nii kaugel teatrist kui üldse olla saab. Nende nimed olid Tobi (ja ta nägi välja täpselt nagu üks väike puberteedi käes vaevlev Tobi võiks välja näha), Chris ja... kolmanda inimese nime olen unustanud, aga ta luges mu näidendis igatahes Bob'i osa (ja see talle ka sobis). Lisaks nende kolme täielikule häbelikkusele oli üks neist ka düsleksik. *smirk*
Peale seda helistasin ühele ameeriklasele nimega Michael Dom (kellega olin kohtunud neljapäeval ühe järjekordse spontaanse stand-up-comedy käigus, tehes ohtralt nalju tema nime yle) ning läksin tema seltskonna house party'le. Mängisime beer pongi ning jõin ära pisikese purgitäie õlut (olles eelnevalt asjaosalistele põhjalikult selgitanud, et ma rohkem ei soovi). Edasi läksin uuesti Mountain Lairi, kus näidati kesköist filmi: Texas Chainsaw Massacre. Seal oli palju, palju verd, karjumist, sadismi ja jõhrkust.
See muutis mind selgeks ja tõsiseks, ning kustutas ära kogu kaose/hägu/haju milles viimastel päevadel kulgenud olin. Kirjutasin sellise lause: Let me shape myself into a diamond that erases pain and creates serenity. Kaalusin alguses kasutada väljendit "erases evil" või midagi sarnast, aga see oleks tekitanud liiga palju alateemasid, ning toonud lausesse sisse kogu hea/kurja defineerimise ja relatiivsuse teema ning seda liigselt avatud tähendustega koormanud.
Ühesõnaga mõtisklesin headusest & kannatusest ning üksiku inimese võimalusest maailma paremaks muuta. M6tlemise k4igus l4ksin magama, ning 88 m88dus kummaliselt. Teadvus ei lylitunud t4ielikult v4lja, ning suure osa 88st osalesin visuaalses dialoogis, kusjuures poolteks olid groteskus/koledus/j6hkrus ja selge ilu/headus/s6bralikkus. Mina olin selle dialoogi keskel ja pyydsin sellele k6igele (head) m6ju avaldada. Selline uni oli.
Fragmente:
*ostsin endale uue, suure, ilusa joonistuskaustiku ning selle valged ja kvaliteetsed papplehed inspireerisid mind joonistama mitmeid lahedaid pilte.
*joonistasin kaks närudesse rõivastatud, kodutut, joodikutest hiiglast, kes saabuvad parajasti inimeste külasse, näol lai ning räpane naeratus. Inimesed majade kõrval on ehmunud ning kõikjal sebib pisikesi keskaegsete relvadega sõdureid.
*joonistasin suure metallist kurja onu, mis on tegelikult robot ja mille sees on nappides riietes pikkade blondide juuste ja kassikõrvadega noor naine. Nappides riietes on ta loomulikult seetõttu, et roboti sees on üpris palav.
*joonistasin kokkuneeditud metallist, ratastega ning tornidega ja draakonipeaga steampunk tanki, mille ümber sebivad ringi pisikesed gremlinid, gnoomid või goblinid. Mõned poseerivad uhkelt, mõned tegelevad masinaga, ning mõned proovivad üksteisele midagi seletada. Kõik on elevil.
*joonistasin mäetipus seisva draakoni, kellel on ühe tiiva külge kinnitatud suur snaiperpüss. Ta krutib teise tiivaga tählelepanelikult püssi ning sihib sellega kaugusesse.
*joonistasin deemoni lihaskihi (teate küll neid anatoomilisi pilte, kus inimesel nahka ei ole ning kõik lihased on näha). Ta on v4ga laiaõlgne ning väikeste tugevate ning keerdus sarvedega. Pildi kõrvale joonistasin ta nä0 koos karvaga (sarnanes natuke armilisele, sarvedega kassile) ning näo koos metallist (keskaegse) kiivriga.
*leiutasin ühe hea, kaunite punaste juustega tüdrukuga vesteldes sõna "puberteedipõlv"
*Sain tuttavaks sakslase/ameeriklase Franki'ga, kes tundub olevat üsna intelligentne, ning kolib peatselt tagasi saksamaale. Mängisime pingpongi. Mulle meeldib pingpong v4ga. Seda siin võib muide võtta ka väikse hea viitena - lahe oleks ka Eestis pingpongiga jätkata (olen seda ka varem m4nginud, sh yhe kunagise n6ukogude liidu pingpongi meistriga). Mida parema ja meeldivama sõbraga, seda parem :) Või siis ka mida uuema ja huvitavama tuttavaga, seda parem. Peamine, et mõlema mängija skill oleks enam vähem võrdne, ning mäng oleks intensiivne x)
*Vahepeal saabus mitmeid häid meile eestimaalt ning mind kutsuti erinevatesse kohtadesse lugudega esinema. Kahju, et ma nendel aegadel parajasti Eestis ei ole. Well, igatahes jaanuarist alates olen uuesti tagasi ning mul on ka palju vaba aega. Heh, võibolla loeb isegi siinset blogi keegi, kes hea meelega Edvinit lugusid lugema/esinema kutsuks *_*
I appreciate if you do.
Kahju, et eelmisest mängust (kus ma ootasin ideid, mida joonistada) midagi välja ei tulnud - v.a. kass sinise kohvriga, keda mul on veel kavas joonistada ;) Oma naiivses optimismis pakun aga välja uue mängu, mis ehk edukamaks võiks osutuda. Nimelt on kõik lugejad oodatud teada andma, millist siinses blogis kirjeldatud joonistatud pilti nad siin päriselt ja sisseskännituna näha soovivad - pilt, mis on mida n4ha tahetakse, jõuab ka siia blogisse.
Kui mingil põhjusel siia kommenteerida ei saa, siis v6ib meilida :)
reede, 10. oktoober 2008
Sügissuvi
Väljas on väga soe ja päike paistab, puude lehed on kollased, oranžid ja punased. Kui seista ühe künka peal, siis näeb maju, maju,maju ja mägesid, mis on kaetud sügisvärviliste puudega. üleval on päike, sinine taevas ja pilved.
Räpakass oli roninud prügikasti otsa ning vaatas poolsuletud silmadega enda ees laiuvat linna. Pehme tuul paitas keha. Kass viipas kergelt sabaga, põhjustades maailmas lugematuid mikroskoopilisi ja häid muudatusi, mis kunagi kauges tulevikus õitsema puhkesid.
Räpakass oli roninud prügikasti otsa ning vaatas poolsuletud silmadega enda ees laiuvat linna. Pehme tuul paitas keha. Kass viipas kergelt sabaga, põhjustades maailmas lugematuid mikroskoopilisi ja häid muudatusi, mis kunagi kauges tulevikus õitsema puhkesid.
kolmapäev, 8. oktoober 2008
Kinky cats (kolmapäeval)
Olin täna kasside joonistamisega nii usinasti ametis, et magasin õhtusöögi maha *smirk*
Võtsin siis raamatukogu kohvikust nimega Eliza's (mis on muide lahti kella 12ni öösel) oma "reserv meal plani" eest marjamuffini ja kvaliteetse piparmynditee. Hakkasin lugema ja pilte vaatama ilusast suurest raamatust "Robots" ja oli väga hea olla :)
Mõtlesin siia panna pildid neist kahest armsast kassinimesest, kassitydrukust ja kassipoisist, kelle ma eelmisel esmasp4eval joonistasin, aga...
Ma töötasin nende kallal nii kaua ja pidin kogu selle aja kassipoisi male thingy't vahtima ja lõpuks hakkasin mõtlema, et võibolla ikkagi mõnedele korralikele, lapsi pyhapäevakooli saatvatele lastevanematele selline asi ei meeldiks.
Et laps istub ilusti arvuti taha, lööb juhuslikult googlisse "Kass" või "hea tuju" vms. ja siis vaatab talle järsku vastu yks sõbralik, rõõmus paar alasti kasslasi, näol kaval muie ning thingy lehvimas :D
Pildi blogisse riputamise asemel jätkasin hoopis nimetatud esteetiliste olendite viimistlemist, andes pildile yha eksplitsiitsemaid kontekste ning vormistades selle lõpuks kauniks mustvalgeks pahelisteks postkaardiks.
^_^
...mida ma loomulikult siia veel vähem postitan. Haa! x)
Võtsin siis raamatukogu kohvikust nimega Eliza's (mis on muide lahti kella 12ni öösel) oma "reserv meal plani" eest marjamuffini ja kvaliteetse piparmynditee. Hakkasin lugema ja pilte vaatama ilusast suurest raamatust "Robots" ja oli väga hea olla :)
Mõtlesin siia panna pildid neist kahest armsast kassinimesest, kassitydrukust ja kassipoisist, kelle ma eelmisel esmasp4eval joonistasin, aga...
Ma töötasin nende kallal nii kaua ja pidin kogu selle aja kassipoisi male thingy't vahtima ja lõpuks hakkasin mõtlema, et võibolla ikkagi mõnedele korralikele, lapsi pyhapäevakooli saatvatele lastevanematele selline asi ei meeldiks.
Et laps istub ilusti arvuti taha, lööb juhuslikult googlisse "Kass" või "hea tuju" vms. ja siis vaatab talle järsku vastu yks sõbralik, rõõmus paar alasti kasslasi, näol kaval muie ning thingy lehvimas :D
Pildi blogisse riputamise asemel jätkasin hoopis nimetatud esteetiliste olendite viimistlemist, andes pildile yha eksplitsiitsemaid kontekste ning vormistades selle lõpuks kauniks mustvalgeks pahelisteks postkaardiks.
^_^
...mida ma loomulikult siia veel vähem postitan. Haa! x)
pühapäev, 5. oktoober 2008
Talv, päike ja teised (sh. filmisemiootika)
Puude lehed on veel ikka rohelised, aga väljas on juba külmem. Neljapäeva öösel oli mu ühikatoas ainult 17 kraadi sooja!
Järgmisel päeval teipisin aknaid veel tihedamalt. Lisaks ladusin akende ette kõikvõimalikust kraamist, riietest ja prahist müüri, ning riputasin ühe akna ette oma ustava termokile, soojapeegeldav pool voodi poole suunatud.
Hoidsin kõiki lampe päevad läbi sees (sest ka lambipirnid kütavad tuba) ning lülitasin sisse elektripliidi (kahjuks töötas ainult üks pliidiraud) ning lisaks ka vägeva elektri-praeahju.
Nende meetmete tulemusena saavutasin juba normaalse temperatuuri, ning ahju võimsust reguleerides on võimalik toa temperatuuri tõsta kuni 23 kraadini ^_^
Nädalavahetusel oli haige ja üksi, sest kõik teised sõitsid ühele ülilahedale tasuta reisile Washingtoni. Veetsin aega ühikatoas raamatut lugedes ning ühte lauamängu välja mõeldes.
Vähemalt ei nakatanud ma ühtegi Washingtonlast :)
Reedel vaatasin koos ameeriklase Kaitlynniga filme "ultraviolet"(extended version) ja "fair-haired child". Ultraviolet pakkus erakordse elamuse oma ülioriginaalse kvaliteedi ja kvaliteedi puudumie kombinatsiooni tõttu. Tegu on visuaalselt väga esteetilise sci-fi actioniga, kus pea iga stseen võiks olla poster või maal.
Valgustus ja värvid on tublisti liialdatud, ning annavad kõigele koomiksiliku/kitch/art look'i. Samuti võib igal pool näha ebaloogilist (kuid esteetilist) sümmeetriat inimeste liikumises.
Samas on filmi loogika väga lünklik ja jabur. Tundub, et lugu on ainult (nõrk) ettekääne selleks, et näidata visuaalselt efektseid stseene (sarnaselt enamikele, halbadele pornfilmidele, mida mina - intellektuaalne, viisakas, heatahtlik ja korralik inimene, loomulikult kunagi vaadanud ei ole .)
Samas on aga loo arengu intensiivsuse graafik ülioriginaalne - tavalistes actionfilmides võib leida midagi sellist: pinge graduaalne tõus ning lõpuks võimalikult kõva pauguga lõpplahendus (khm, rohkem ma igaks juhuks võrdlusi teiste filmizhanritega ei too) aga Ultravioletis on see kõik (napakalt, kuid originaalselt) sassis - intensiivsuse tase hüppab üles ja alla pealtnäha täiesti juhuslikult ning suudab vaatajat pidevalt üllatada. Kui ma oleksin seda filmi n4inud millalgi, kui ma oli 6-11 aastane, siis oleks see v6inud olla mu lemmikfilm *smirk*
Kui võrdleksin ultravioletti luulega, siis oleks see riime(liikumise sümmeetria) sisaldav vabavärss (kaootiline intensiivususe rütm) mis on täis väga kauneid väljendeid (visuaalne esteetika), millega minnakse mõnikord(alati) liiale, kusjuures luuletuse sisu/mõte (filmi story) on väga lihtne ning pole pooltki nii kaunis ega huvitav kui kasutatud kaunid väljendid(visuaalia).
Kui ma juba seda teost nii põhjalikult analüüsin, siis miks mitte ka üks selline luuletus kirjutada?
Kujutage, et see luuletus on kuldsete ning purpurselt läikivate ning ülikaunite tähtedega kirjutatud elevandiluuvärvi, rooside järele lõhnavale kaunile paberile:
Ultrafairprincess
Oh, my fair Prince, I'm dying
of lying,
in this soft, waiting bed of mine,
Would you lift your shackles of everyday concerns
and instead come, save me from
This boredom amongst the sweet, smelly roses of autumn,
and ride me to your castle
of eternal love and happiness?
Yhes6naga, film mida ma vaatasin reedel koos ameeriklase Kaitlynniga oligi midagi sellist!
:D XD ^__^ *_*
Random Quote:
Mina: Palun anna mulle 486y
Piret: äöõü
Järgmisel päeval teipisin aknaid veel tihedamalt. Lisaks ladusin akende ette kõikvõimalikust kraamist, riietest ja prahist müüri, ning riputasin ühe akna ette oma ustava termokile, soojapeegeldav pool voodi poole suunatud.
Hoidsin kõiki lampe päevad läbi sees (sest ka lambipirnid kütavad tuba) ning lülitasin sisse elektripliidi (kahjuks töötas ainult üks pliidiraud) ning lisaks ka vägeva elektri-praeahju.
Nende meetmete tulemusena saavutasin juba normaalse temperatuuri, ning ahju võimsust reguleerides on võimalik toa temperatuuri tõsta kuni 23 kraadini ^_^
Nädalavahetusel oli haige ja üksi, sest kõik teised sõitsid ühele ülilahedale tasuta reisile Washingtoni. Veetsin aega ühikatoas raamatut lugedes ning ühte lauamängu välja mõeldes.
Vähemalt ei nakatanud ma ühtegi Washingtonlast :)
Reedel vaatasin koos ameeriklase Kaitlynniga filme "ultraviolet"(extended version) ja "fair-haired child". Ultraviolet pakkus erakordse elamuse oma ülioriginaalse kvaliteedi ja kvaliteedi puudumie kombinatsiooni tõttu. Tegu on visuaalselt väga esteetilise sci-fi actioniga, kus pea iga stseen võiks olla poster või maal.
Valgustus ja värvid on tublisti liialdatud, ning annavad kõigele koomiksiliku/kitch/art look'i. Samuti võib igal pool näha ebaloogilist (kuid esteetilist) sümmeetriat inimeste liikumises.
Samas on filmi loogika väga lünklik ja jabur. Tundub, et lugu on ainult (nõrk) ettekääne selleks, et näidata visuaalselt efektseid stseene (sarnaselt enamikele, halbadele pornfilmidele, mida mina - intellektuaalne, viisakas, heatahtlik ja korralik inimene, loomulikult kunagi vaadanud ei ole .)
Samas on aga loo arengu intensiivsuse graafik ülioriginaalne - tavalistes actionfilmides võib leida midagi sellist: pinge graduaalne tõus ning lõpuks võimalikult kõva pauguga lõpplahendus (khm, rohkem ma igaks juhuks võrdlusi teiste filmizhanritega ei too) aga Ultravioletis on see kõik (napakalt, kuid originaalselt) sassis - intensiivsuse tase hüppab üles ja alla pealtnäha täiesti juhuslikult ning suudab vaatajat pidevalt üllatada. Kui ma oleksin seda filmi n4inud millalgi, kui ma oli 6-11 aastane, siis oleks see v6inud olla mu lemmikfilm *smirk*
Kui võrdleksin ultravioletti luulega, siis oleks see riime(liikumise sümmeetria) sisaldav vabavärss (kaootiline intensiivususe rütm) mis on täis väga kauneid väljendeid (visuaalne esteetika), millega minnakse mõnikord(alati) liiale, kusjuures luuletuse sisu/mõte (filmi story) on väga lihtne ning pole pooltki nii kaunis ega huvitav kui kasutatud kaunid väljendid(visuaalia).
Kui ma juba seda teost nii põhjalikult analüüsin, siis miks mitte ka üks selline luuletus kirjutada?
Kujutage, et see luuletus on kuldsete ning purpurselt läikivate ning ülikaunite tähtedega kirjutatud elevandiluuvärvi, rooside järele lõhnavale kaunile paberile:
Ultrafairprincess
Oh, my fair Prince, I'm dying
of lying,
in this soft, waiting bed of mine,
Would you lift your shackles of everyday concerns
and instead come, save me from
This boredom amongst the sweet, smelly roses of autumn,
and ride me to your castle
of eternal love and happiness?
Yhes6naga, film mida ma vaatasin reedel koos ameeriklase Kaitlynniga oligi midagi sellist!
:D XD ^__^ *_*
Random Quote:
Mina: Palun anna mulle 486y
Piret: äöõü
neljapäev, 2. oktoober 2008
Esimene sügispäev
Ilm l4ks ootamatult kylmaks ning tundub, et kylmetasin t4na 88sel natuke. Mu yhika aknad on uskumatult nigelad - yhekordne klaas, metallist (!) aknaraamid ning kui aken sulgeda, j44b akna ning raami vahele kitsas riba, kust kylma 6hku sisse voolab.
Teipisin aknavahed kinni, ning liigutan t4na oma voodi akna juurest eemale.
Tundub, et n4dalavahetusel keskendun paranemisele.
Yleeile n4gin head und. Tegevus toimus t4nap4evases maailmas, paljudes erinevates paikades. Peamiselt kummalistes linades. Yks olulisemaid karaktereid oli seal yks pikka kasvu ja pikkade tumepruunide juustega naine, kes mind mind aitas ja juhendas. Tal olid kummalised v6imed, ning ma polnud kindel, kas ta on v6lur, v6i m6nede v4gevate, kuid abstraktsete, ning tema poolt mitte kontrollitavate j6udude kehastus. Me kohtusime alati juhuslikult ja ootamatult. Tavaliselt ytles v6i tegi ta siis midagi, ning see m6jutas olulisi osi mu reaalsusest. N4iteks v6isin selle tulemusena r4nnata ajas (aga mitte nii nagu ise tahtsin, vaid mul tekkis lihtsalt hiljem valik midagi teha v6i mitte teha) v6i sattuda m6nda teise linna. M6nikord aga sain ma lihtsalt midagi olulist teada, ning meie kohtumine m6jutas rohkem naist. Oli kahju, et n4gime alati nii v4he, arvestades, et ta nii hea oli. Olen sellist hea, kuid distantseeritud/minust eraldatud aitaja arhetyypi ka mitmetes teistes unedes n4inud.
Kuna tunnen ennast kylmetunult, n6rgalt ja v4sinult, siis ei tule igasugesed vaimustavad ja meeldivad n4dala syndmused/m6tted nii kergesti meelde kui tavaliselt. N4iteks m6tlesin, et oskaksin kirjutada, kuidas tunneb ennast draakon, kes on vangi pandud ja kellelt on teravad hambad ja kyyned v4lja t6mmatud. Tal oleks v4ga valus ja ta kurvastaks, et nii oluline osa tema minast on nyyd alatiseks kadunud.
*smirk* tegelikult ma tahtsin hoopis yhte inspireerivat/r66mustavat asja kirjutada, aga kuidas ma seda nyyd teen, kui yks l6ik teksti tagapool asub kurb draakon. Seet6ttu kasvavad draakonile uue hambad, isegi tugevamad kui enne, ning ta asub vangist salaja k4iku vabadusse kaevama.e. Ta kaevab ja kaevab tykk aega nign l6puks pistab pea mullast v4lja ja t6useb lendu. Ta lendab kaugele ja r66mustab 6hus olles, et lendab juba metsade, m4gede ja maade kohal, kuhu j6udmiseks kuluks inimestel aastaid.
Korras :)
Ja kui keegi peaks muretsema, et esimene tekstil6ik on veel alles, siis ytleks draakon et, nojah, aga see on ju ainult minevikupilt, ja see pole ju yldse nii kurb kui arvestada, et me teame , milline tore asi sellele j4rgneb. Pealegi, praegu, nyyd kus ma seda meenutan, lesin ma ju siin m6nusasti koos teiste draakonitega m4tipus ja mul on hea olla ;)
Niisiis, nyyd hea m6te, mida ma enne kirjutada tahtsin. Joonistasin just oma joonistusploki t4is ja m6tlesin, et oleks lahe teha selline v4ike m4ng, kus siinsed blogilugejad kommenteeriksid siinset postitust, pakkudes v4lja erinevaid pilte , mida nad tahavad, et ma joonistaksin ja ma proovin seda teha (mida rohkem ideid ja t4psemad kirjeldused, seda parem). Kui m6ni pilt h4sti v4lja tuleb, siis sk4nnin & postitan selle siia ka .)
Teipisin aknavahed kinni, ning liigutan t4na oma voodi akna juurest eemale.
Tundub, et n4dalavahetusel keskendun paranemisele.
Yleeile n4gin head und. Tegevus toimus t4nap4evases maailmas, paljudes erinevates paikades. Peamiselt kummalistes linades. Yks olulisemaid karaktereid oli seal yks pikka kasvu ja pikkade tumepruunide juustega naine, kes mind mind aitas ja juhendas. Tal olid kummalised v6imed, ning ma polnud kindel, kas ta on v6lur, v6i m6nede v4gevate, kuid abstraktsete, ning tema poolt mitte kontrollitavate j6udude kehastus. Me kohtusime alati juhuslikult ja ootamatult. Tavaliselt ytles v6i tegi ta siis midagi, ning see m6jutas olulisi osi mu reaalsusest. N4iteks v6isin selle tulemusena r4nnata ajas (aga mitte nii nagu ise tahtsin, vaid mul tekkis lihtsalt hiljem valik midagi teha v6i mitte teha) v6i sattuda m6nda teise linna. M6nikord aga sain ma lihtsalt midagi olulist teada, ning meie kohtumine m6jutas rohkem naist. Oli kahju, et n4gime alati nii v4he, arvestades, et ta nii hea oli. Olen sellist hea, kuid distantseeritud/minust eraldatud aitaja arhetyypi ka mitmetes teistes unedes n4inud.
Kuna tunnen ennast kylmetunult, n6rgalt ja v4sinult, siis ei tule igasugesed vaimustavad ja meeldivad n4dala syndmused/m6tted nii kergesti meelde kui tavaliselt. N4iteks m6tlesin, et oskaksin kirjutada, kuidas tunneb ennast draakon, kes on vangi pandud ja kellelt on teravad hambad ja kyyned v4lja t6mmatud. Tal oleks v4ga valus ja ta kurvastaks, et nii oluline osa tema minast on nyyd alatiseks kadunud.
*smirk* tegelikult ma tahtsin hoopis yhte inspireerivat/r66mustavat asja kirjutada, aga kuidas ma seda nyyd teen, kui yks l6ik teksti tagapool asub kurb draakon. Seet6ttu kasvavad draakonile uue hambad, isegi tugevamad kui enne, ning ta asub vangist salaja k4iku vabadusse kaevama.e. Ta kaevab ja kaevab tykk aega nign l6puks pistab pea mullast v4lja ja t6useb lendu. Ta lendab kaugele ja r66mustab 6hus olles, et lendab juba metsade, m4gede ja maade kohal, kuhu j6udmiseks kuluks inimestel aastaid.
Korras :)
Ja kui keegi peaks muretsema, et esimene tekstil6ik on veel alles, siis ytleks draakon et, nojah, aga see on ju ainult minevikupilt, ja see pole ju yldse nii kurb kui arvestada, et me teame , milline tore asi sellele j4rgneb. Pealegi, praegu, nyyd kus ma seda meenutan, lesin ma ju siin m6nusasti koos teiste draakonitega m4tipus ja mul on hea olla ;)
Niisiis, nyyd hea m6te, mida ma enne kirjutada tahtsin. Joonistasin just oma joonistusploki t4is ja m6tlesin, et oleks lahe teha selline v4ike m4ng, kus siinsed blogilugejad kommenteeriksid siinset postitust, pakkudes v4lja erinevaid pilte , mida nad tahavad, et ma joonistaksin ja ma proovin seda teha (mida rohkem ideid ja t4psemad kirjeldused, seda parem). Kui m6ni pilt h4sti v4lja tuleb, siis sk4nnin & postitan selle siia ka .)
Tellimine:
Postitused (Atom)
