hea öö II - salajane sisevaade Edvini sisemaailma

editors note: Kuna ka t4na oli v4ga ilus p4ev, on enamik numbreid s6nades asendatud t4pit4htedega

Puhtjuhuslikult on kell j4lle ca 11.20 öösel, ja mul on j4lle v4ga hea tuju, t4psemalt
pure hot creative happy XD. Kellel on facebooki account, v6ib mind yles otsida
(saata friendship invitationi) ja puhata silmi yhel pildil, mille ma sinna sodisin :)

T4na nägin väga intensiivset ja mitmeosalist und:

Alguses sõitsin öösel, oma ühika läheduses ringi pisikese aeglase tõukerattaga, millel oli ka mootor küljes. Atmosfäär oli pinev. Siis sõitsin kuhugi trolliga, ning jõudsin üllataval kombel... Pireti koju :D
Järgnev osa oli veel pinevam, ning klassifitseeruks paljudele jaoks tõenäoliselt pigem õudukaks.
Olin kusagil arengumaal, tõenäoliselt aafrikas, ning seiklesin koos sõpdagega (võibolla oli ka Piret seal). Peatselt põgenesin väga ebameeldivate, räpaste ja vastikute kohalike sala(elevandiluu)küttide eest. Mingil hetkel olin kuskil sogases jões, ning püüdsin üheagselt vee peal olla, tasakaalustada ühte elevandikihva mingi lauajupi peal, et see põhja ei vajuks, ning hoida püstolitoru veest väljas (ja võimalik, et vahepeal ka jälitajaid tulistades eemale t6rjuda).

Lõpuks tulime veest välja, ning kohalikud külaelanikud andsid meie püstolitorude ees alla. Otsustasime üles seada uue religiooni või mingid reeglid, et kõikvõimalikke kohalikke probleeme (ka apartheidi laadseid) leevendada. Peamised reeglid olid midagi sellist: Kohalikud elanikud on pühad, töötamine maaga on püha (ja kohalikud on muide sellepärast pühad, et nad töötavad maaga), ning elevandid on pühad. Viimase punkti juures tekkis aga probleem, sest kohalikud seletasid:
"Aga need on ju vesirotsurid! Nad ei saa olla pühad." -Selgus, et neil on elevantidega mingi jama, ning neid loomi peetakse pigem kahjuriteks.
Siis kui küla meie relvade ülekaalu ees alistus, selgus, et üks külaelanikest, üks väike tüdruk, on küla neetud reetur, ning tegelikult meie poolt. Inimeste näod värvusid groteskselt tumeveripunaseks. Küsisin väikselt tüdrukult, kuidas väikeste, mustade jumalakujuliste tulekividega tuld teha saab?
Seepeale moondus tüdruku nägu veel grotesksemaks ning ühtus minu omaga - me olime samaaegselt nii mina kui tema, me suunasime oma näo taeva poole ning hüüdsime oma moondunud nägudega, kohutava, kriiskava, groteskse ja hirmsa, tuhandekordse häälega: "VAAKKA!!!"
Mind läbis mõte, et kas see on midagi olulist, mida mu alateadvus püüab mulle öleda? Või kas see tähendab midagi soome keeles? ärkasin üles. Sain aru, et ma pole ei kodus, Pireti juures (kus ma pole muide kunagi olnudki) ega ka kusagil mujal, vaid ühikas, oma voodis.

See uni võib tunduda küll täiesti psühhedeelne, segane ja õudne aga see oli kogemise vältel loogilisem, ning ma ei tunne unesid (ka n.ö. "õudukaid) nähes enam juba aastaid hirmu.

(See on omaette lugu, millest ma ka kohe, siinsamas sulgudes, lühidalt räägin. Lühidalt - nägin kunagi päris väiksena unes, et miski paha jälitas mind, kuni jõudsin kohta, kust polnud enam võimalik taganeda ega põgeneda. Peitupugemise asemel aga pöördusin otse selle tumeda jõu poole ja vaatasin sellele otsa, n.ö. confrontisin seda. See paha asi haihtus, ja sellest ajast peale polegi ma enam pea mitte kunagi unes tõelist hirmu tundnud.)

üles ärgates oli mul selge, kummaline, küsiv, ringivaatav, mõtlik, vaikne tuju. Jõin natuke vett ja läksin uuesti magama ning nägin veel ühte, kaheosalist und:

Olin koos kahe sõbraga sattunud mingile kirjandusüritusele, kus olid kolm keskealist naist (publik) ja üks keskealine mees (esineja), ja loeti Edvin Aedma lugusid (mind nad nägupidi ei tundnud). Mina olin koos kahe sõbraga (need võisid olla näiteks Heiki, Ahti või Martin). Keskealine mees luges kõigepealt ühe teise autori loo, ning alustas siis pikka, stereotüüpset ja täiesti mööda kõnet Edvinist ja tema loomingust. Siis hakkas ta ühte mu vanemat lugu ette lugema, tehes seda samuti kuidagi ebameeldivalt teatraalselt ja tehislikult.
Minu kõrval istuv sõber võttis sisse natukene mugavama asendi, et selga paremini toetada, mis aga lugu ette lugevale härrale sugugi ei meeldinud, sest ta pidas seda solvavaks ja segavaks. Ta liikus, ise pahase häälega edasi lugedes, meie juurde, ning hakkas oma puust jalutuskepiga mu sõpru ning mind udjama, ise pahaselt häälitsedes. Võtsin talt jalutuskepi ära, murdsin selle pooleks, ning viskasin saali teise nurka. X)

Järgnes vaheaeg, ning minu juurde tuli mu hea sõber ja suurepärane luuletaja/kirjanik Kristiina Ehin. Tal oli neli väikest last, ning me olime üksteist üle pika aja kohates väga rõõmsad. Me kallistasime, ta ütles mulle samal ajal "õnn", ning mul oli tunne, et mingi hästi hea ja helge asi kandus tema seest minu sisse. Selline uni oli. ^__^