Laupäeval (6. detsembril) läksin külla oma näitlejast sõbrale
Nick Yurick'ile. Tal oli väike, lahedalt prahine ja paranoiline korter. Jõime rohelist teed ja improviseerisime erinevates lavakunsti vormides. Nick suudab päris hästi erinevate karakterite (eriti vanameeste) hääli järgi teha, näiteks lõunaosariiklastest kindraleid, pahandavaid vanemehi, Sarah Palin'it jne. Vahepeal tulid ukse taha mingid Nicki "sõbrad" (mingid tüübid, kes tahtsid, et ta nendega alkoholi jooks?) ja hakkasid sellele süstemaatiliselt kloppima, Nick aga jäi vaikseks ja varjus teise tuppa, suurendades toa paranoia-õhkkonda veelgi. Otsustasin, et tahaksin kindlasti teha paranoia-filmi sellisest väiksest segamini korterist ja selles varjuvast boheemlasest (visuaalia oleks inspireeritud ka
filmist Pi).
Pühapäeval aga jäin haigeks (mu toanaaber
Christian oli juba rohkem kui nädal aega bronhiidis), ning see haigus rikkus sisuliselt ära kogu mu eelviimase nädala (ja m6jus negatiivselt ka blogimisele). Oleksin tahtnud iga päev mägironimas, jõusaalis ja ujumas käia. Valutavale kurgule vaatamata sain hilja õhtul, pärast sõbralike sõnumite vahetamist kokku
Leah'ga (vt. eelmist postitust, üks lahe näitleja), kohas nimega Buffalo Wild Wings. Key words of the night: bcall, rum, shots, royal, queen tiger, Estonian model
Siin muide väike fragment mu
Directing klassi eksamist, milles kirjutasin
jutustuse traditsioonilisest struktuurist:
Balance in the universe, and presence of
protagonist (for example “Laura lived happily with her grandma…”) and
antagonist (“in a dark forest, near the castle of Count Murderstein”), which might be also the embodiments of the
opposing forces (“Laura was a very good girl, but she, and everybody else in the forest knew that the count was evil”) followed by an
inciting incident (“…lived happily, until one day, her grandma became ill and Laura needed to pick some magical berries from the forest for her to get well”), the intensity of the story starts to rise, having
rising action (“as she picked the berries, cutting them from the bushes, the forest became darker and darker, and she saw the evil count following her, becoming closer and closer…) resulting in
conflict (“…until he caught up to her and shouted: “Give me your berries!””) and ending in
climax, which might, as other parts of the story, contain also some
reversals, or unexpected switches or shifts of roles/power/meaning/etc (“No! shouted Laura, and
cut the count in half with the knife she had used to cut the magic berries from bushes. As she cut the count,
a little lamb jumped out from inside of the Count’s stomach, and became Laura’s friend forever. From this time on, children would sometimes recite the poem “Laura had a little lamb”. After the coming of Christianity, the name of the girl in the poem was changed into “Mary”) ^__^
Järgneval nädalal olin suures osas haige ning tegelesin peamiselt sooja tee joomise, mediteerimise jm tervist taastavate tegevustega. Oli ka mitmeid rõõmustavaid ja põnevaid nüansse, näiteks täiesti ootamatult ja üksteisest sõltumatult
Birgiti,
Piia ja
Kristiniga heade mõtete vahetamine.
Ühel päeval nägin sellist und:
Olin üpris põnevas maailmas, mis sisaldas nii koledat kui ilusat, ja seal oli ka mitmeid sõpru, nende hulgas Priidik. Aga ta kadus kuhugi ja keegi ei näinud teda enam. Samal ajal toideti ühes suures hoones, suure maasse kaevatud kaevulaadse anuma põhjas olevat
punast massi (ja seal olevaid tibusid?) üksikute tibudega. Ootamatult kukkus aga toitja ise poti põhja, ning ta hävitati ja söödi kohe selles elava massi poolt ära. Kuna toitja oli suur ja paks, rikkus see elusmassi tasakaalu, ning sügavikust kerkis üles olend nimega
Killer Bob. See meenutas õhus hõljuvat ning moondunud näo ja kohutava häälega inimpead (hääl meenutas natuke koledat häält, mida tegid piinatud inimkoletised kaunis ja väga heas
filmis "Kafka"). Killer Bob hõljus kaevust välja ning lendas siis ulgudes inimestele ülilähedale, nii et need hirmust ja vastikustundest pea kõrvale pöörasid, kangestusid või põgenesid. Ka mina põgenesin Killer Bobi eest, ja leidsin õnneks ühe kõrvalise puu, millel olid ka trepiastmed. Põgenesin koos ühe hea sõbraga, kes võisid olla sina. Puu oli väga kõrge, soe, hämar ja turvaline. Ronisin kaua ning aeglaselt mööda puuredelit ülespoole ning hakkasin vaikselt aru saama, et see on eriline,
hea puu. Viimaks jõudsin koos sõbraga puu latva ja nägin kohe suurt ja laia ruumi, mis moodustus ladva ümber olevatest okstest ja võrast. Võra kümbles kaunis ja rohekaskuldses valguses, seal oli tabamatult pehmeid helisid, rahu, soojust ja täiuslikkust. Ning võra keskel, jalad üle ääre, istus Priidik (ta oli seal koos mitme lähedasega). Neil oli seal ka rida väikseid armsaid potikesi, mis kindlasti midagi head sisaldasid. Sel hetkel kui üles jõudsin, kostusid puuladvas pehmed helid ning Priidik pöördus minu poole ja tegi käega laia zhesti, viidates kogu maailmale. Tema näol oli sõbralik ilme, mis ütles "nüüd saad aru, kus ma olnud olen." x)
Olen viimased neli päeva veetnud koos Leah'i ja tema ema
Lisa'ga, Leah'i korteris. Leah'i ema Lisa on avatud, ergastunud isiksuse ja maailmavaatega - ta pole keskendunud rahale, sahmerdamisele, välimusele või muudele mõttelõksudele, mis inimesi "varitsevad", ja temaga on olnud päris hea vestelda. Ta tegeleb igasuguste asjadega, omab farmi (kus ta vahepeal laamasid kasvatas), teeb mingeid spiritual workshoppe ja tal on ka mingi infotehnoloogiaga seotud firma. Üks plaan on, et tuleksin millalgi tagasi ameerikasse ja töötaksin temaga mõnda aega koos, võibolla mingite enesearendamise workshoppidega vms. :)
Käesoleva blogi tulevikust:
Kavatsen siia lähipäevil veel paar sissekannet teha: kokkuvõtted USAst, kokkuvõtted siinsetest seiklustest ja inimestest, ning mõned märkmed mu enese kohta :)
Loodan lisada ka paar pilti ja muul viisil natuke blogi lihvida.
Siin on vaikne, keskendunud ja rahulik öö.
Maandun Eestis sel reedel, 19.detsembri hommikul kell 10.45.
P.S.
Nii mu siin lavastatud näidend ("Visiting dad") kui ka kohalikus paljunduskeskuses välja antud raamat ("Short Stories and Graphic Art") osutusid väga edukaks ning olen nendega igati rahul.
Directing klassi professor ütles, et soovitab mõningaid mu siin kirjutatud näidendeid oma õpilastele lavastamiseks, ning
Playwriting'u professori (kes samuti mu raamatu ostis) andis mulle portsu enda kirjutatud näidendeid Eesti keelde tõlkimiseks ja edasiseks koostööks =)
