pühapäev, 24. august 2008

Eriline aeg ja ehe täiuslikkus

editors note: t4nase ilusa p4eva auks on enamik numbreid asendatud t4pit4htedega


Eile õhtul hakkasin oma tiibadega vilepilli otsima ja avastasin, et see on kadunud! Otsisin kogu toa põhjalikult läbi, lootes, et see tuleb igal hetkel välja, kuid ei. Tundsin kehas põletavat kahjuvalu. Samas tegin kiiresti plaani, kuidas pilli leidmisvõimalust maksimaliseerida: kõigepealt käin Kadri toas (sest võibolla unustasin selle sinna), siis raamatukogus, ja kui sealt ka ei leia, prindin terve portsu otsimiskuulutusi ja riputan need linna. Samuti lähen muusikapoodi, et leida uus, ja võibolla isegi veel hõbedasemalt helisev vilepill. Mõtlesin, kus vilepill võiks parajasti olla. Loobusin latiino tantsuõhtust, sest tahtsin samal ajal lugeda raamatut "art of film" ja lõpuks läksin ühte teise klubisse tantsima.

väike, võibolla pealtnäha offtopic, kuid tegelikult kontekstis olev vahepeala:
Minu jaoks on informatsiooni (ning semantika-, süsteemi- ja veel mõned) teeoriad, taoism ( budism), ja 'jumala' mõiste omavahel väga tihedalt seotud. Ma ei tahaks sellest täpsemalt kirjutada - sest sellel teemal on rääkida niivõrd palju parem.

Seal klubis polnud eriti tore (kuigi vahepeal olid väikesed meeldivad nüansid) ning jõudsin koju umbes pool kolm. Pesin, mediteerisin ja läksin magama.

Unes nägin erinevaid asju, kuid peamine oli üks, eriline ja korduv motiiv: Ma otsin erinevatest kohtades oma vilepilli ning avastangi selle mõnes väikses tähelepandamatus kohas: paberilehe serva all, karbikaane taga, põrandal seina ääres jne. Kui ma pilli kätte võtan siis kõigepealt rõõmustan väga, kuid seejärel hakkan muretsema, et äkki on tegu unega, ning (näen unes, et) ärkan üles. Siis on vilepill mu käst muidugi kadunud ja ma hakkan seda uuesti otsima. Järgmisel korral, kui ma pilli üles leian, tean ma juba, et see on uni, aga proovin vilepilli siiski unemaailmast ärkvel oleku maailmasse kaasa võtta, hoides ärkamise hetkel (mida ma näen unes) pilli mõlema käga kinni - sellele vaatamata kaob aga pill siiski ära. Ja nii väga palju, vähemalt kymneid kordi. Kuigi see uni on kergelt häiriv, pean seda lõppkokkuvõttes siiski väga heaks, huvitavaks ja õpetlikuks uneks :)

ärkan üsna vara, 9 paiku, ning lähen hommikust sööma (omlett topeltsibula ja kõikvõimaliku muu meeldiva kraamiga. Lisaks lihaga ja lihata kaste nign küpsetatud juustuga mõnus sai. Joogiks mahlasegu, mis pärast mitmepäevasst eksperimenteerimist väga hea maitse saavutanud: ca õ0% õunamahla, ca 20% banaani/guajaava(?)jt. mahlade segusid, ca 10% viinamarjamahla) ning seejärel l4hen ülikoolihoone ees olevasse, sõbraliku autotee lähdeal olevasse, pargilaadsesse paika väiksest raamatust 10-minutiliseid näidendeid lugema. Olen ühe väga suure ja väga laia võraga sükomooripuu all. Tänavatel on vähe inimesi, päike ja õhk on väga soojad, selged ja mõnusad. Näidendid on head, ja tunnen, et see on eriline, kirgas aeg.

Minu juurde sõidab üks lahedalt pika habemega jalgrattur-vanamees. Ta sõidab mööda maad ja jutlustab jumalast. Ta ei usalda eriti kirikuid, ta soovitab pigem igaühel ise piiblit lugeda ja jeesuselt õppida.

Vestlen temaga, ja toon välja ühe peamise kivikese, mis minu religioonidesse vähesema kriitikaga suhtumise sandaali/soki sees on.

väike eelnev selgitav remark:
Minu jaoks on religioonid (sh loomulikult ka taoism) inimeste poolt välja mõeldud, ning parimal juhul on nende toime ja eesmärk inspireerida inimestes headust (selle sõna kõige paremas tähenduses)- mida nad õnneks, ja mõnikord isegi tihtipeale, teevad.
See, et nad sisaldavad endas lisaks headusele inspireerimisele ka kõiksugu muud jama (nt. seda, milline on jumal ja elu pärast surma, mis on jumala nimi, kuidas tuleb riietuda, tervitada, usku levitada, palvetada, jne) on inimlik viga. Viga, mille kahjutuid nüansse võib andeks anda, aga mille mõnedel komponentidel võivad olla väga halvad tagajärjed.
Seega väga hea religioon oleks midagi sellist, mis seaks esikohale abstraktse headuse (ja sellega kaasneva tolerantsuse, inimõiguste järgimise, vägivallatuse, endast erineva mõistvuse etc.) /.../
proovisin siia kirjutada mitmeid täpsustusi jpm selle religiooni kohta, aga näen et sellest ei tuleks head nahka :)

Ühesõnaga, siin siis see kivike, mida ma ka lahedale vanakesele edastasin: Kui jumal on nii hea (ja see tähendab ka isetu), siis ei peaks ju tema jaoks vajalik olema, et me teda kiidaks, või usuks. Talle oleks ju kõige tähtsam see, et me lihtsalt üksteise vastu head oleksime. Miks peaks talle veel vaja olema, et me teda usuks? Kas talle ei piisaks lihtsalt sellest, et meie siin maa peal oleme üksteise (ja maailma) vastu head.

väike kõrvalepõige:
Rääksin sama juttu ka Bahaia religiooni pooldajatele. Nad alustasid sellest, et jumalasse uskumine teeb lihtsalt jumalale rõõmu (samuti nagu mehe ja naise või vanemate ja laste puhul, on ju tore, kui üks usub, et teine olemas on, kui nad omavahel räägivad jne.). Ma vastasin, et kui mina oleksin isa, ja mu lapsed oleksid tõesti väga head (kõige paremas ja üldisemas tähneduses) siis oleks mul nende üle isegi siis hea meel, kui nad minusse ei usuks või minust midagi ei teaks. Ja arvestades, et 'jumal' on kindlasti palju isetum ja parem kui mina, võiks ju arvata, et teda häirib mitteuskumine veel vähem. Ja lisaks (NB), hea olemine ju ongi omamoodi metafooriline jumalasse uskumine/temaga suhtlemine. Sellega suutsin ma Bahaialasi panna tunnistama (kuigi nad tegid seda põiklevalt ja kergelt hämmastunult) et tõepoolest, võibolla on tõesti nii et usku pole vaja ja piisab ainult hea olemisest. Mis oli väga lahe.

Lahe ratturvanamees oli aga vist oma kristalliseerunud usus liiga kinni (eks ta oli juba vana ka, mõtlemine staatilisem jne :D ja ei saanud minuga nõustuda (nagu enamik usklikke, paraku). Ei - hea olemine on küll väga hea..."but without faith/believing, its not complete".

Faking uskumine my ass. Minul on mu informatsiooniteooria ja sellele lisaks avatusel, mõistvusel & tolerantsusel põhinev headuse kontseptsioon ja kriitiline maailmavaade and im gonna pass.
You go about talking your shit about how you know the name of god, man who told you so?
Was it really god speaking or was it your neigbhour Joe?
Cut the crap man, you know shit about god, you dont know even how to behave!
You go about swearing, being violent, dissing people, and you say youre better cos you know the gods name?
I dont know whos god, ive never seen the burning bush or buddha or fucking holy speaking cow,
Ive only seen many people saying: I know! I know!
Jah, ma arvan et maailm on rohkem kui üks füüsikateooria ja et tasub teha head, aga palun, ära tule mulle rääkima, et seda tuleb teha jumala meeleheaks ja et sa tema nime tead!
Ma ei kiida jumalat ega ehita talle kodu või maja! Kui ta on olemas siis talle pole seda vaja!
Ma ei karda jumalat ja ma ei kummarda talle kogu aja! Kui ta on olemas siis saa aru mees, talle pole seda lihtsalt vaja!
Man, think with your own head for christs sake!
Think and analyze whats good, whats bad and whats just fucking fake!
Yo! dedicated to all believers, word!
We're outta here, man..

khm, see oli siis üks väike temaatiline vahepala ^_^

Jätsime ratturvanamehega sõbralikult hüvasti ja lugesin edasi. Kõikjal mu ümber oli väga kaunis - puudelehed sahisesid, päike paistis, rohutirtsud siristasid valjult ja valgus oli väga ilus. Mu kõrvale maandus üks merevaiguvärvi kuldpruuniks kuivanud leht ja ma võtsin selle kätte. See oli väga ilusa karvase pinnaga. Ilusat puulehte oli mõnus käes hoida. Kell lõi üks ja jalutasin raamatukogu poole (see oli umbes 2 minuti tee, paarsada meetrit) . Raamatukokku jalutades tundsin ennast ülihästi ja täiesti muretult. Jalutasin sisse ja küsisin, kas on leitud sellist puust flööti. Tädi kolistas riiuli juures karbiga (kuulsin sealt korraks küll heli, mis sarnaneb sellele, kui mu vilepill mõne asja vastu kõlksub) kuid tuli tagasi ja ütles, et kahjuks pole seal midagi sellist. Palusin tal korraks vaadata ja ta leidiski selle ja tõi mulle kätte! *_*
Rääkisin talle oma unenäost ja ta ütles, et tal on väga hea meel, et pill nüüd minu käes on. (Muide, võtsin algusest peale siin blogis eesmärgiks, mitte ilma põhjuseta inimeste nahavärvust välja tuua. Näiteks see raamatukogutädi oli tumedanahaline).

Ahh, kui hea.
Siinne postitus on muidugi väga pikaks veninud, aga siin veel natuke:

Tahaksin ikkagi veel kirjeldada, kui sõbralikud siin inimesed on.
Nimelt on siin lood niimoodi, et kui sa tänaval kõnnid ja kellelegi (suvalisele möödujale) otsa/silma vaatad, siis ta tavaliselt naeratab sulle - aga mõnikord ka ütleb sõbralikult: "howya doing?" või "Hi". Morgantown on küll sõbralikum, kui paljud teised (suuremad) ameerika linnad, aga paljud kohalikud on öelnud, et suur osa sama suurusega linnu (ca 30,000 elanikku) on umbes sama sõbralikud. Et ameerika kultuuri, maa, ja ühiskonna positiivsematest külgedest head ettekujutust saada, kujutage nüüd ette, mitu 30,000 suuruse elanikonnaga linna ameerikas on, ja kujutage ette neid kõiki sõbralikke inimesi, kes seal elavad. Euroopal on ameerikalt siiski palju õppida.

Eile jalutasin Dollar General poes, kus oli perekond lapsevankriga. Põnn (kes ilmselgelt veel eriti rääkida ei osanud) vaatas mulle vankrist otsa ja ütles prooviks välja tõenäoliselt suure osa oma sõnavarast: "Hi"
^_^

1 kommentaar:

Edvin Aedma ütles ...

muutsin natuke eelmise sissekande algust, et lugejad minust valesti aru ei saaks :)