Rännakud positiivses leegitsevas kaoses

Möödunud nädal, aga veelgi enam 4 viimast päeva on kulgenud erakordses ja kaootilises kulgemises positiivsete äärmuste vahel. Viimased päevad on olnud nagu pikk, intensiivne ja päevi kestev unenägu.

Teisipäeva hommikul istusime Chase'iga tema juures ja jõime rohelist teed. Sellele järgnes sillerdav päev (tundsin ennast suurepäraselt) ning sain tuttavaks ka paari huvitava inimesega. Tegelesin ka intensiivselt oma ingliskeelsete lugudega ning sellega, et siin kiirelt üks inglisekeelne collection of short stories välja anda :)
Järgmisel päeval esinesin juhuslikult Open Mic Night'il (selline mitteformaalne üritus, ca 20 inimest) oma lugude, vilepilli ja kõrilauluga - inimestele meeldis ja kõrilaulu polnud nad kunagi varem kuulnud. Ainult sellest oli kahju, et keegi ei saanud aru, et lugu "the coming of the killers" oli kirjutatud hobuste perspektiivist, ning nad räägivad inimestest.
Käisin rec centre'is ujumas (kus mul õnnestus veidral kombel vee all oma kael välja väänata) ning jõusaalis (suutsin kaela lõdvestada) ning õhtul kohtusin ameeriklase Rowan'iga. öösel kirjutasin edasi komöödiat "The dinner table" (mis on näidend).
Tõeline rännak positiivselt äärmuslikus leegitsevas kaoses algas aga neljapäeval, mil pidin vara ärkama. Jõin hommikul suure tassi kanget musta kohvi, ning pärast lavastamistundi sellele lisaks natuke kanget teed koos Chase'iga.
Dinner table osutus vastu ootusi erakordselt edukaks ning pani kõik playwritingu klassi osalised (9 inimest, kaasa arvatud juhendaja) kõht kõveras naerma, ning muutis mu (magamatusest, kohvist ja teest) seisundit/tuju veelgi sürrealistlikumaks.
Pärast playwrightingut läksin Skott'iga (playwritingust) tema poole chillima, puududes järgnevast filmiloengust ning taek won do klassist. Skott on keskmist kasvu (minust natuke pikem), eriti tugeva kehaehitusega, tihedate kollaste juustega ja huulerõngaga tüüp. Tal on selline insane-violent-clown huumor (see on verbaalne - ta ise pole sugugi vägivaldne vaid on, pigem vastupidi, sõbralik), mida ta väga hästi valdab. Üldse on ta selline eriti intensiivselt elav karm tüüp.

Sellel päeval tegin kõikvõimalikke asju - joonistasin, kirjutasin, mängisin, lugesin, chattisin sõpradega, mõtlesin asju välja ja vestlesin suvaliste inimestega, minnes poole vestluse pealt sujuvalt üle stand-up comedy stiili, kasutades enamasti I-cant-believe-he-just-said-that nalju. Olin üleval kella seitsmeni hommikul...

Reedel oli vaba päev ning esimese osa sellest kulutasin loomulikult puhkamisele. Suure osa päevast kasutasin "the Dinner Table" lõpunikirjutamiseks. Pärast selle lõpetamist tundsin ennast ikka veel üsna hajusalt, ning tahtsin kohe kuulda, kuidas vastkirjutatud kraam kõlab. Läksin laiade saalidega peahoonesse (the Mountain Lair) kus alati midagi põnevat toimub, ning rabasin esimesed inimesed kes ühe söökla-laua taga istusid, näidendit lugema.
Mu valik oli juba omaette humoorikas, sest nimetatud seltskond oli nii kaugel teatrist kui võimalik: need olid kolm 18-aastast ameerika hilispubekast computer/tech/engineer geeki, nii kaugel teatrist kui üldse olla saab. Nende nimed olid Tobi (ja ta nägi välja täpselt nagu üks väike puberteedi käes vaevlev Tobi võiks välja näha), Chris ja... kolmanda inimese nime olen unustanud, aga ta luges mu näidendis igatahes Bob'i osa (ja see talle ka sobis). Lisaks nende kolme täielikule häbelikkusele oli üks neist ka düsleksik. *smirk*

Peale seda helistasin ühele ameeriklasele nimega Michael Dom (kellega olin kohtunud neljapäeval ühe järjekordse spontaanse stand-up-comedy käigus, tehes ohtralt nalju tema nime yle) ning läksin tema seltskonna house party'le. Mängisime beer pongi ning jõin ära pisikese purgitäie õlut (olles eelnevalt asjaosalistele põhjalikult selgitanud, et ma rohkem ei soovi). Edasi läksin uuesti Mountain Lairi, kus näidati kesköist filmi: Texas Chainsaw Massacre. Seal oli palju, palju verd, karjumist, sadismi ja jõhrkust.

See muutis mind selgeks ja tõsiseks, ning kustutas ära kogu kaose/hägu/haju milles viimastel päevadel kulgenud olin. Kirjutasin sellise lause: Let me shape myself into a diamond that erases pain and creates serenity. Kaalusin alguses kasutada väljendit "erases evil" või midagi sarnast, aga see oleks tekitanud liiga palju alateemasid, ning toonud lausesse sisse kogu hea/kurja defineerimise ja relatiivsuse teema ning seda liigselt avatud tähendustega koormanud.
Ühesõnaga mõtisklesin headusest & kannatusest ning üksiku inimese võimalusest maailma paremaks muuta. M6tlemise k4igus l4ksin magama, ning 88 m88dus kummaliselt. Teadvus ei lylitunud t4ielikult v4lja, ning suure osa 88st osalesin visuaalses dialoogis, kusjuures poolteks olid groteskus/koledus/j6hkrus ja selge ilu/headus/s6bralikkus. Mina olin selle dialoogi keskel ja pyydsin sellele k6igele (head) m6ju avaldada. Selline uni oli.

Fragmente:

*ostsin endale uue, suure, ilusa joonistuskaustiku ning selle valged ja kvaliteetsed papplehed inspireerisid mind joonistama mitmeid lahedaid pilte.

*joonistasin kaks närudesse rõivastatud, kodutut, joodikutest hiiglast, kes saabuvad parajasti inimeste külasse, näol lai ning räpane naeratus. Inimesed majade kõrval on ehmunud ning kõikjal sebib pisikesi keskaegsete relvadega sõdureid.

*joonistasin suure metallist kurja onu, mis on tegelikult robot ja mille sees on nappides riietes pikkade blondide juuste ja kassikõrvadega noor naine. Nappides riietes on ta loomulikult seetõttu, et roboti sees on üpris palav.

*joonistasin kokkuneeditud metallist, ratastega ning tornidega ja draakonipeaga steampunk tanki, mille ümber sebivad ringi pisikesed gremlinid, gnoomid või goblinid. Mõned poseerivad uhkelt, mõned tegelevad masinaga, ning mõned proovivad üksteisele midagi seletada. Kõik on elevil.

*joonistasin mäetipus seisva draakoni, kellel on ühe tiiva külge kinnitatud suur snaiperpüss. Ta krutib teise tiivaga tählelepanelikult püssi ning sihib sellega kaugusesse.

*joonistasin deemoni lihaskihi (teate küll neid anatoomilisi pilte, kus inimesel nahka ei ole ning kõik lihased on näha). Ta on v4ga laiaõlgne ning väikeste tugevate ning keerdus sarvedega. Pildi kõrvale joonistasin ta nä0 koos karvaga (sarnanes natuke armilisele, sarvedega kassile) ning näo koos metallist (keskaegse) kiivriga.

*leiutasin ühe hea, kaunite punaste juustega tüdrukuga vesteldes sõna "puberteedipõlv"

*Sain tuttavaks sakslase/ameeriklase Franki'ga, kes tundub olevat üsna intelligentne, ning kolib peatselt tagasi saksamaale. Mängisime pingpongi. Mulle meeldib pingpong v4ga. Seda siin võib muide võtta ka väikse hea viitena - lahe oleks ka Eestis pingpongiga jätkata (olen seda ka varem m4nginud, sh yhe kunagise n6ukogude liidu pingpongi meistriga). Mida parema ja meeldivama sõbraga, seda parem :) Või siis ka mida uuema ja huvitavama tuttavaga, seda parem. Peamine, et mõlema mängija skill oleks enam vähem võrdne, ning mäng oleks intensiivne x)

*Vahepeal saabus mitmeid häid meile eestimaalt ning mind kutsuti erinevatesse kohtadesse lugudega esinema. Kahju, et ma nendel aegadel parajasti Eestis ei ole. Well, igatahes jaanuarist alates olen uuesti tagasi ning mul on ka palju vaba aega. Heh, võibolla loeb isegi siinset blogi keegi, kes hea meelega Edvinit lugusid lugema/esinema kutsuks *_*

I appreciate if you do.

Kahju, et eelmisest mängust (kus ma ootasin ideid, mida joonistada) midagi välja ei tulnud - v.a. kass sinise kohvriga, keda mul on veel kavas joonistada ;) Oma naiivses optimismis pakun aga välja uue mängu, mis ehk edukamaks võiks osutuda. Nimelt on kõik lugejad oodatud teada andma, millist siinses blogis kirjeldatud joonistatud pilti nad siin päriselt ja sisseskännituna näha soovivad - pilt, mis on mida n4ha tahetakse, jõuab ka siia blogisse.
Kui mingil põhjusel siia kommenteerida ei saa, siis v6ib meilida :)