Talv, päike ja teised (sh. filmisemiootika)

Puude lehed on veel ikka rohelised, aga väljas on juba külmem. Neljapäeva öösel oli mu ühikatoas ainult 17 kraadi sooja!
Järgmisel päeval teipisin aknaid veel tihedamalt. Lisaks ladusin akende ette kõikvõimalikust kraamist, riietest ja prahist müüri, ning riputasin ühe akna ette oma ustava termokile, soojapeegeldav pool voodi poole suunatud.
Hoidsin kõiki lampe päevad läbi sees (sest ka lambipirnid kütavad tuba) ning lülitasin sisse elektripliidi (kahjuks töötas ainult üks pliidiraud) ning lisaks ka vägeva elektri-praeahju.
Nende meetmete tulemusena saavutasin juba normaalse temperatuuri, ning ahju võimsust reguleerides on võimalik toa temperatuuri tõsta kuni 23 kraadini ^_^

Nädalavahetusel oli haige ja üksi, sest kõik teised sõitsid ühele ülilahedale tasuta reisile Washingtoni. Veetsin aega ühikatoas raamatut lugedes ning ühte lauamängu välja mõeldes.
Vähemalt ei nakatanud ma ühtegi Washingtonlast :)

Reedel vaatasin koos ameeriklase Kaitlynniga filme "ultraviolet"(extended version) ja "fair-haired child". Ultraviolet pakkus erakordse elamuse oma ülioriginaalse kvaliteedi ja kvaliteedi puudumie kombinatsiooni tõttu. Tegu on visuaalselt väga esteetilise sci-fi actioniga, kus pea iga stseen võiks olla poster või maal.
Valgustus ja värvid on tublisti liialdatud, ning annavad kõigele koomiksiliku/kitch/art look'i. Samuti võib igal pool näha ebaloogilist (kuid esteetilist) sümmeetriat inimeste liikumises.
Samas on filmi loogika väga lünklik ja jabur. Tundub, et lugu on ainult (nõrk) ettekääne selleks, et näidata visuaalselt efektseid stseene (sarnaselt enamikele, halbadele pornfilmidele, mida mina - intellektuaalne, viisakas, heatahtlik ja korralik inimene, loomulikult kunagi vaadanud ei ole .)
Samas on aga loo arengu intensiivsuse graafik ülioriginaalne - tavalistes actionfilmides võib leida midagi sellist: pinge graduaalne tõus ning lõpuks võimalikult kõva pauguga lõpplahendus (khm, rohkem ma igaks juhuks võrdlusi teiste filmizhanritega ei too) aga Ultravioletis on see kõik (napakalt, kuid originaalselt) sassis - intensiivsuse tase hüppab üles ja alla pealtnäha täiesti juhuslikult ning suudab vaatajat pidevalt üllatada. Kui ma oleksin seda filmi n4inud millalgi, kui ma oli 6-11 aastane, siis oleks see v6inud olla mu lemmikfilm *smirk*

Kui võrdleksin ultravioletti luulega, siis oleks see riime(liikumise sümmeetria) sisaldav vabavärss (kaootiline intensiivususe rütm) mis on täis väga kauneid väljendeid (visuaalne esteetika), millega minnakse mõnikord(alati) liiale, kusjuures luuletuse sisu/mõte (filmi story) on väga lihtne ning pole pooltki nii kaunis ega huvitav kui kasutatud kaunid väljendid(visuaalia).

Kui ma juba seda teost nii põhjalikult analüüsin, siis miks mitte ka üks selline luuletus kirjutada?

Kujutage, et see luuletus on kuldsete ning purpurselt läikivate ning ülikaunite tähtedega kirjutatud elevandiluuvärvi, rooside järele lõhnavale kaunile paberile:


Ultrafairprincess

Oh, my fair Prince, I'm dying
of lying,
in this soft, waiting bed of mine,
Would you lift your shackles of everyday concerns
and instead come, save me from
This boredom amongst the sweet, smelly roses of autumn,
and ride me to your castle
of eternal love and happiness?

Yhes6naga, film mida ma vaatasin reedel koos ameeriklase Kaitlynniga oligi midagi sellist!
:D XD ^__^ *_*

Random Quote:
Mina: Palun anna mulle 486y
Piret: äöõü